Matteust peeti tema ameti tõttu vihatud parasiidiks, kes teenis koostööst Rooma okupatsioonivõimuga. Roomlased sõlmisid temasugustega lepingu maksude kogumiseks ning sellised inimesed olid rahva poolt vihatud nende valmisoleku pärast rahvuslikku õnnetust isikliku kasu saamiseks ära kasutada. Juudi seaduse järgi olid maksukogujad võrdsed röövlite, mõrtsukate ja ebapuhaste loomadega.

Esimeseks ootamatuseks oli see, et Jeesus kutsus Matteuse oma kõige lähemate sõprade ja järgijate hulka. Matteus kasutas hiljem oma märkmete tegemise oskust ja pani kirja Jeesusest tunnistust andva evangeeliumi – ühe kõige tähtsama dokumendi inimkonna ajaloos. See, mis toimus Matteuse kodus, näis veelgi äärmuslikum vaimulikele juhtidele, kes Jeesust nüüd hoolikalt jälgisid. Vähe sellest, et ta lävis maksukogujate ja teiste „patustega”, nüüd viibis ta juba nende kodudes (s 11)!

Jeesuse vastuses sisaldus tema ülesande olemus: ta tuli päästma neid, kes oma patusust tunnetavad.

On aeg, et variserid mõistaksid omaenese religioosseid tekste (s 13), kusjuures range käsupidamine ilma halastuse ja kaastundeta on Jumala silmis jõledus.

Nagu Jeesus õpetas oma tähendamissõnas pidusöögist, on tema kuningriik tulnud neile, kes Jumalat vajavad. Nii Matteuse kutsumises kui tema kodus toimunus pöörab Jeesus vanad arusaamad pea peale. Ehk peaksid meie kirikud täna avama oma uksed patustele ja pakkuma sellist osadust, mis peegeldab Jumala halastusest kantud tõelist usku. Martin Luther võrdles kord evangeeliumi jagamist sellega, kui üks kerjus annab teisele kerjusele teada, kust saab leiba.