Taani teoloog Kierkegaard tuli kunagi välja kibeda väitega, et kui Jeesuse imetegu seisnes selles, et ta muutis vee veiniks, siis kirik on toime tulnud veelgi suurema imega – vein on muudetud tagasi veeks. Me mõistame tema mõttekäiku. Kui Uue Testamendi järgi on kristliku usu tunnuseks rõõm ja Jeesuse tähendamissõnad kuningriigist sisaldavad pidutsemist, siis meie ajal on kristlus taandunud halliks ja kurvaks religiooniks.

Matteus kirjeldab arutelu Johannese jüngritega, rõhutades seda, et Jeesuse tulek on toonud uue ajastu. Vana Testamendi riitused olid vaid ajutised, mis ootasid Päästaja enese väelist kohalolu. Johannese jüngrid polnud veel mõistnud tõsiasja, et kuningriik oli juba saabunud, vein valatakse välja ja pidu võib alata! Muidugi on ka paastumise ajad, millele Jeesus viitab nii selles tekstis (s 15), kui ka oma varasemas õpetuses. Nüüd aga peaksid jüngrid nägema saabunud kuningriigi rõõmsat tegelikkust ning pühitsema selle kohalolu, kes kõik uueks loob.

Langenud maailmas elamine ei jäta ka kristlasi mõjutamata. Sageli võtame omaks meie kultuurile omased hirmud ja ärevuse, kuigi Kuninga lähedus peaks meie südameid kinnitama ja tooma esile vähemalt rõõmsa ootuse selle suhtes, mida Tema teha suudab ja ka teeb. Kristlik mõtleja Helmut Thielicke on kunagi öelnud: „Kas ei peaks me mõistma, et naerukurrud silme ümber peegeldavad samavõrd usku kui seda teevad tõsiduse- ja murekortsud?”