Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 1:11-24
Pauluse apostliks kutsumisest11Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt,
12sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu.
13Te olete ju kuulnud minu endisest elust juudi usus, et ma üliväga kiusasin taga Jumala kogudust ja püüdsin teda hävitada
14ning ma jõudsin juudi usus ette paljudest eakaaslastest oma rahva hulgas, olles palju innukam oma vanemate pärimuste suhtes.
15Kui aga Jumalale, kes minu on ema ihust alates välja valinud ja oma armu läbi kutsunud, oli meelepärane
16ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega
17ega läinud ka üles Jeruusalemma nende juurde, kes enne mind olid apostlid, vaid läksin Araabiasse ja seejärel pöördusin jälle tagasi Damaskusesse.
18Seejärel, kolme aasta pärast, läksin ma üles Jeruusalemma Keefasega tutvuma ning jäin tema juurde viieteistkümneks päevaks.
19Kedagi teist apostlitest ma ei näinud kui vaid Jaakobust, Issanda venda.
20Ent mida ma teile kirjutan, vaata, ma kinnitan Jumala ees, et ma ei valeta!
21Seejärel ma tulin Süüria ja Kiliikia maakohtadesse.
22Kuid Juudamaa kogudustele, kes on Kristuses, jäin ma palge poolest tundmatuks.
23Nad ainult kuulsid räägitavat: „See, kes meid enne taga kiusas, kuulutab nüüd selle usu evangeeliumi, mida ta varem püüdis hävitada.”
24Ja nad ülistasid Jumalat minu pärast.
Tänastes salmides meenutab Paulus oma pöördumise lugu ( Ap 9). Siin aga tahab ta seda eraldi ja detailsemalt kadreerida, et näidata selle tähendust ja osa Jumala suures, tervet maailma hõlmavas misjoniplaanis. Pauluse keelekasutuses kuuleme Vana Testamendi kõla (s 15). Nagu ustav prohvet (Jr 1:5), aga nagu ka Kannatava Sulase kummaline kuju, tajus ka Paulus, et Jumal on tema elus tegev olnud algusest peale. Ja Damaskuse tee sündmus muutis nähtavaks juba kaua enne taevas kujundatud eesmärgi. Sellel kohtumisel oli erakordselt intensiivne, isiklik fookus - Jumalale “oli meelepärane ilmutada oma Poega” (s 15-16). Paulus nägi Jeesust. Jeesus ilmus talle (1Kr 15:8). Jumala (kirkuse) valgus säras tema südames Kristusest - “Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:6).
Sellel nägemusel oli lai eesmärk - “ kuulutada evangeeliumi Temast paganate seas” (s 16). See polnud kunagi mõeldud vaid suletud, privaatseks kogemuseks. Jumala eemärk oli Paulus “üles äratada”, et Ta saaks teda läkitada ja siis paganate juurde saata. Oli vaja jõuda kogu maailma, kuni inimesteni kaugel maailma äärel, et rääkida neile Jeesusest.
Jah, tuli minna! Ja Paulus läks “Araabiasse” (s 17) - ilmselt maale, mida meie kutsume Jordani aladeks või Siinai regiooni. Kas ta vajas mõtlemisaega, et seedida kõike mis juhtunud oli? Või oli see juba jutlustamisreis? Kindel on see, et üsna varsti Paulus juba kuulutas (s 23) ning see äratas ka teiste kristlaste tähelepanu, kes kiitsid Jumalat selle eest, mida kuulsid (s 24). Nad mõistsid, et sellise muutuse Pauluse elus võis tuua vaid Jumal.
Töö jätkudes tuli juurde erinevaid lugusid. Paulus rääkis “Keefasega” (Peetruse nimi aramea keeles), kes oli Jeesust tundnud kauem kui tema (s 18). Pauluse pühendumine kristlusele oli ta liitnud uue perekonnaga ning ta tahtis nende loost rohkem teada saada.
Selle kommentaari autor: John Proctor