See, mida Paulus oli Jeesusega kogenud andis talle võimsa tõuke jutlustamiseks, kuid kuigi ta jõudis hea sõnumiga paganateni, vajas ta ka peakoguduse juhtide toetust oma töö jätkamiseks. Ristiusu sünnipaik oli Jeruusalemmas. Seal leidis aet Suur Reede, Ülestõusmine ning Nelipühi. Ning see oli endiselt nn peakorter. Jeruusalemma koguduse “sammasteks” olid Jeesuse lähimad jüngrid, Peetrus ja Johannes, ning Jeesuse vend Jaakobus (s 9). Nad kõik olid mõjuvõimsad isiksused, ning Paulus soovis, et nad tema tööd toetaksid.

Tekstist ei selgu, kes too kohtumine Jeruusalemmas on sama, millest räägib Ap 15. peatükk. See võis toimuda ka eelmise Pauluse ja Barnabase Jeruusalemma külastuse ajal mida mainitakse veel Ap 11:29-30 ning Ap 12:25. Ükskõik millisel puhul - ei saanud see olla lihtne jutuajamine. Osad kohalviibivad inimesed toetasid mõtet, et paganatest kristlased peaksid kohanema juutide tavadega, sest nad olid juudi koguduses vähemuses ning Pühakiri ja ka doktriin nõudis, et nad tuleks ümberlõigata ( Ap 15:1). Kuid Paulus nimetab sellist mõtteviisi vääraks usuks, mis õõnestab tõelist kristlikku vabadust (s 4). Ta oli kindel, et pagankirstlased võivad ka koguduses säilitada oma etnilise identiteedi. Miski ei takista neil Kristusele kuulumast paganatena. Paulus uskus multikultuursesse ja multirahvuslikku kogudusse.

Ja Pauluse nägemus jäi kestma. Koguduse “sambad”, tundsid ära armu, mille Jumal oli Paulusele andnud ning läkitasid ta koos toetusega paganate keskele tagasi misjonitööd jätkama (s 9).  Nende otsus  täitis Pauluse värske kindlusega töö suhtes, mida ta oli kutsutud tegema. Kui ta hiljem kuulis, et mõnede teiste jaoks ei olnud see küsimus ikkagi lahendatud, tekitas see talle suurt muret. Ka tänapäeva maailmas võivad mõned vestlused olla keerukad ja täis kõhklusi, näiteks kui koguduse lõhenevad vana toimimisviisi ja selle vahel “kuidas nüüd tehakse” või “miliste inimesteni me tahame jõuda.”