Paulus küsib: “Milleks siis seadus?” Ja vastab: “See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus.”

Nagu me tema kirjast roomlastele teame, on tal vaja olnud palju selgitada Moosese seaduse rolli minevikus ja Kristuse toodud uues olukorras. Ta on käsitlenud seda probleemi mitmelt küljelt. 

Üks seaduse ülesandeid on patu kui üleastumise nähtavakstegemine. Nii ütleb ta: “Sest seadus soetab viha, kus aga seadust ei ole, seal pole ka üleastumist. Patt oli maailmas juba enne seadust. Aga pattu ei panda arvele, kui seadust ei ole. Seadus on kõrvalt sisse tulnud, et vääratus rohkeneks. Kus aga patt on rohkenenud, seal on arm saanud üliküllaseks. Patt aga, kasutades võimalust, soetas minus käsu kaudu kõiksuguseid himusid. Patt on ju surnud ilma seaduseta. Mina elasin kunagi seaduseta, kui aga käsk tuli, siis patt virgus ellu. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks. Vt ka Rm 7:7-13.

Paulus väidab, et Moosese seadus on lisatud Jumala testamendile, ja koguni, et seadus on inglite poolt kõrvale lisatud või sisse poetatud. Stefanos ütleb kõnes, mille lõpul ta kividega surnuks visatakse: “Keda prohvetitest teie isad ei oleks taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes ette kuulutasid selle õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie, kes te saite seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud (Ap 7:52-53). Paulus, nagu Stefanoski, viitab pärimusele, et Mooses, kes oli vahemees, sai seaduse mitte Jumala, vaid ingli või inglite käest. 

Iseenesest see tõik, et toora, seaduse vahendajateks on inglid, ei vähenda veel tema kaalukust. Näiteks me loeme kirjast heebrealastele: “Sest kui juba inglite kaudu räägitud sõna jäi kehtima ning iga üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga, kuidas siis meie võiksime ära pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest?” (Hb 2:2-3) 

Paulus ei ütle, et seni jumalikuks peetud seadus on Jumala tõotuse vastu. 3Ms 26 on kirjutatud: “Need on määrused, seadlused ja õpetused, mis Issand Siinai mäel Moosese kaudu andis enese ja Iisraeli laste vahele.” Aga seadus ei ole andnud jõudu nõutut täita.  Kirjas heebrealastele öeldakse: “Seepärast ongi Kristus uue lepingu, uue testamendi vahemees selleks, et kui tema surm on saanud lunastuseks esimese lepingu aegu tehtud üleastumiste eest, kutsutud saaksid kätte igavese elu tõotuse.” (Hb 9:15)

 Pühakiri on andnud kõik oleva vangiks patule, et tõotus antaks neile kes usuvad - usust Jeesusesse Kristusesse. Sest Jumal on lukustanud sõnakuulmatuse alla kõik inimesed, et kõikide peale halastada. Enne usu tulekut olid inimesed seaduse valve alla suletud, kuni usu ilmumiseni tulevikus. Paulus kasutab siin seletuseks kasvatuse pilti. Antiikne paidagogos (pedagoog) oli ori, kes pidi lapsi karistama ja korra all hoidma, nagu kirjas heebrealastele öeldakse koguni Jumala enese kohta. “Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” See on mõistetav kreeka “pedagogeo” kahetähenduslikkuse taustal. Sõna tähendab nii kasvatamist kui ka karistamist. Nõnda siis on seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime kord õigeks usust. 

Aga et usk on nüüd tulnud, siis me ei ole enam kasvataja meelevalla all. “Kui Vaim juhib teid, siis te ei ole seaduse all. Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igale, kes usub. Patt ei valitse enam meie üle, meie ei ole ju seaduse, vaid armu all.”