Uus Testament kasutab sageli perekondlikke väljendeid kui on vaja kirjeldada kogudusse kuulumise kogemusi. Loeme, et kristlased on õed ja vennad, või et vanemad usklikud võivad olla nagu usuisad ja usuemad. Tänastes salmides osutatakse, et kristlased kuuluvad Jumalale, nagu Isale, ning Jeesus Jumala Poeg on meie jumalasuhte prototüüp. Tema Pojaks-olemine on side, mis tõmbab ja liidab meid kõiki.

Kui tuleme kokku kogudusena, on kõikidel võrdne väärikus ja staatus. Mistahes rassist, soost või sotsiaalsest klassist keegi ka pärineb - kõik see, mis maailmas määratleb inimeste tähtsusjärjestuse - meid on kutsutud olema üks (Gl 3:28). Ja kui pöörame, et otsa vaadata kaaskristlasele, siis näeme temas Jeesuse palet (Gl 3:27). Üheskoos hüüame Jumala poole samamoodi kui Jeesus seda tegi: “Abba” on aramea keeles “Isa”. Jeesus kasutas seda palvetades ( Mk 14:36), ning nii võime ka meie seda teha. See väljendab meie usaldust, lähedust ning kindlust suhtes Jumalaga.

Neis salmides on ka mõte, mis ristiusu ajaloo kulgedes on saanud väga oluliseks - mõte Jumalast kui Kolmainust, kolmest isikust, kes on üks. “Jumal saatis oma Poja”: Jeesus oli tõeliselt inimene, “naisest sündinud” (s 4); ja ometi kandis ta endas ka erilisel viisil taevariigi elu (s 5). Jumal läkitab endiselt. Ta läkitab “oma Poja Vaimu” (s 6). See Vaim tuleb, et hüüda meie südames Poja häälega, Isa nimel (s 6). Ja nii on kristlased - tavalised inimesed nagu meie - tõmmatud otse Kolmainsuse keskmesse ja osadusse. Meie süda on usalduse ja kuulumise sõnumi “kõlakamber”, mis hüüab Vaimust Poja ja Isa suunas. Me kõneleme, usus ja palveis, otsekui Jumala huulte ja armastusega.