Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Tm 3:10-17
Timoteose kohustustest10Sina aga oled järgnenud mulle minu õpetuses, eluviisis, kavatsustes, usus, pikas meeles, armastuses, vastupidamises,
11tagakiusamistes, kannatustes, mis mulle on osaks saanud Antiookias, Ikoonionis, Lüstras. Millist tagakiusamist ma olen pidanud taluma, ent kõigest on Issand mind välja kiskunud!
12Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.
13Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.
14Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud,
15ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.
16Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,
17et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.
Paulus toob julgelt tervikliku uskliku näiteks iseennast (s 10,11). Vahel peab mõni poliitik häbistatult tagasi astuma, kui tuleb välja mõni tema saladus (et ta peab armukest, võtab altkäemaksu või on seotud kuritegevusga jne). Paulusel pole aga mingit probleemi oma elu avalikustamisega. Tal ei ole luukeresid kapis. Tema elu ja teenimist võib vabalt läbi uurida. Mõnede jaoks võiks selline avatus olla väga ebameeldiv, aga ehk ei peaks see nii olema kristlase puhul? Sest kindlasti on iga kristlase soov olla terviklik ja puhta südametunnistusega.
Paulus tõstab esile oma kannatusi (s 11,12), toob näiteks oma väljasaatmise Antiookiast; sellest et Ikoonionis loobiti teda kividega ja Lystras loobiti ka ning jäeti surema (Ap13:13-14:20). Ta ei olnud neis paigus selleks, et nautida glamuuri või saada kiitust. Oma kannatustes paigutab ta end Jumala rahva sekka läbi ajaloo ja kõikjal. Tema arvates kuulub kannatus Jeesuse jüngriks olemise juurde (s 12). Kui pole tagakiusamist, siis ei järgita tõeliselt Jumalat. Ilma selleta on kristlik tunnistus lahja.
Timoteose jaoks pole sõnum - jää kindlaks, mida oled õppinud - midagi uut. Pigem tuleks Pühakirja usaldada enam kui midagi muud, sest see on kõige terviklikkuse alus (s 14). On väga oluline teada, kuidas Piibel meie elus toimib, milline võib olla selle mõju (s 15-17). Piibli autoreteedi üle vaidlemine on viljatu, isegi silmakirjalik, kui selle õpetus inimest ennast ei muuda ega kujunda. Seda, kas muutused toimuvad, on hea järele proovida küsides eneselt: kas see kui ma Piiblit loen esitab väljakutse mu uskumistele ja käitumisele või kinnitab alati üksnes seda, mida juba tean ja teen? Kui sulle sobib paremini viimane vastus, tuleks uurida, kas oled tegelikult ka avatud Jumala kõnetusele läbi Tema sõna või lihtsalt ütled, et tunnustad Piibli autoriteeti.
Piiblit ei ole vaja kaitsta. Charles Spurgeon on öelnud: Piiblit kaitsta? See on sama kui keegi püüaks kaitsta lõvi! Jumala sõnas peitub vägi, mis ise tõendab selle autentsust. C.S. Lewise Narnia lugudes ei ole Aslan “taltsas lõvi”. Lubame siis Pühakirjal meie südames ära teha nii selle positiivse (õpetamine, kasvatamine õigsuses) ja negatiivse (puudustele osutamine, korrigeerimine) töö - isegi kui see mõnikord tundub raske või hirmutav.
Paulus soovitab keskenduda Pühakirjale ka sellepärast, et me ei laseks end suruda ümbritseva kultuuri mõttemallidesse, millega meid pidevalt pommitatakse (2Tm 3:1-5).
Selle kommentaari autor: APÜ