Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Tm 4:1-8
Timoteose kohustustest1Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel:
2Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.
3Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu,
4ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.
5Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!
6Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes.
7Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.
8Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.
See on Pauluse viimase kirja viimane peatükk. Ja siin kirjeldab ta oma lähenevat surma kui
“lahkumist” (s 6) - sõna, mida tavaliselt kasutati suurte laevatrosside lahtipäästmisel kai küljest, kui laev valmistus kaldalt merele minema. Pane tähele, kuidas Paulus tagasi vaadates hindab oma elu ja teenimist (s 7) ning tema ootusi, kui ta vaatab tulevikku (s 8).
Silmitsi märtrisurmaga, ei muretse Paulus enese pärast, vaid Timoteose pärast - nimelt, kas vaatamata kõigele jätkub tema noorel õpilasel visadust ja jõudu jääda oma kutsumisse “kuulutada sõna” (s 2). Sõna “kuulutamine” võib meie kujutluses tekitada pildi kirikus jutlustavast õpetajast ning enamik meist arvaks, et selline asi ei sobi nende ellu. Tegelikult tähenab siin kasutatud sõna “teate edasi andmist” ning seda kasutati siis kui kuningas oli läkitanud välja saadiku kuulutama kuninga sõnumit inimestele linnas, tavaliselt tehti seda turuplatsil.
Selles mõttes oleme kõik “kuulutajad”, kellel on eesõigus ja vastutus jagada oma usku nendega, keda kohtame oma argielu “turuplatsil”. Timoteosele ütleb Paulus, et too teeks seda sobival ja ebasobival ajal (s 2), mis aga ei tähenda, et tuleks hakata ahistama naabreid ja kolleege sõnumiga, hoolimata sellest, kas viimased seda kuulda tahavad või mitte. Pigem tähendab see, et meie elus võib olla “talviseid” aegu, kus tundub, et meie kuulutus ei kanna mingisugust vilja; ja on ka teistsuguseid aegu kus meile antakse näha oma elu ja selle kuultuse mõju. Igal juhul on võtmeteguriks olla selles kuulutuses ustav, olgu siis parasjagu viljakas periood või mitte.
Kui sina oleksid lähenemas enda elu lõpule ning sul oleks võimalik kirjutada pikem kiri või e-kiri - kellele kirjutaksid selle ja mida ütleksid?
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson