Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 1:1-16
Taavet leinab Sauli ja Joonatani1Ja pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
2vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
3Ja Taavet küsis temalt: „Kust sa tuled?” Tema vastas: „Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.”
4Ja Taavet ütles temale: „Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!” Ja ta vastas: „Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.”
5Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas: „Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?”
6Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: „Ma juhtusin kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
7Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma vastasin: Siin ma olen!
8Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen amalek.
9Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
10Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia oma isandale.”
11Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki, nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
12Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast, sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.
13Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud: „Kust sa pärit oled?” Ja see vastas: „Mina olen võõrsil elava amaleki mehe poeg.”
14Ja Taavet ütles talle: „Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?”
15Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: „Tule siia ja mine talle kallale!” Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
16Ja Taavet ütles temale: „Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu.”
Mõnikord me arvame, et teame kuidas keegi reageerib erinevatele sündmustele. Sagedamini aga paljastame hoopis seda kuidas ise reageeriksime! Amaleki sõnumitooja ei suutnud jätta juhust kasutamata, ning kui ta tähelepanu keskmesse sai ( s 5), ei pidanud ta korrektset sündmuste edastamise protokolli, ega ettevaatust enam oluliseks. Ta nägi vaid võimalust saavutada soosingut, ümber jutustades lugu omas versioonis nagu mängur, ning mitte kui pealtvaataja. Siin ei olnud võimalik jääda kaotajaks. Kui keegi midagi nii väga ootab ja see siis viimaks talle sünnib, siis peab midagi üle jääma ka selle jaoks kes häid uudiseid toob? Ja kui inimloomus ikka igatseb olla keset lava, siis pole imestada et Jumalale teeb muret, kui palju oma plaanidest saab Ta üldse inimese kätte usaldada.
Vähesed lõigud ilmutavad Taaveti suurust nii, nagu need tänases tekstis. Vaatamata Sauli paljudele nõrkustele ning kurjusele, mille hinda Taavet kõige paremini teadis, oli Taaveti reaktsioon mõjutatud eelkõige asjaolust, et Saul oli Jumala poolt võitud mees. Ning tõsta kätt sellise mehe vastu tähendas käe tõstmist Jumala enese vastu. Ning see on hoiatuseks ka meile iga kord kui peame vajalikuks kritiseerida oma juhte – olgu siis riigi või kiriku eesotsas. Taavetile ei jäetud mingit ettevalmistusaega – ei oma nõuandjatega, ei järelemõtlemisaega. Just see annab loole selle suuruse. Mitte kusagil ei näe me tema rõõmu või kiitlemist, pigem on viisis kuidas ta teate vastu võtab midagi äärmiselt kurba ja isegi pidulikult kohutavat. Mitte üheski olukorras ei jäta Taavet Jumalat võrrandist välja. Ja et Jumal oli lubanud juhtuda sellisel asjal – kuningas tapetud, rahvas häbistatud –see tähendas, et käes oli aeg leinata, aga mitte pidutseda.
Vaid need kes tõeliselt teavad elu väärtust, mõistavad kui oluline on suhtuda surmasse tõsiselt. Kui too amaleki noormees oleks rahuldunud vaid leinava sõnumitooja rolliga, või sõnakuuleliku alama rolliga – oleks kõik hästi olnud.. Just see, et ta ei suutnud vastu panna kiusatusele lugu omapoolselt „kaunistama“ hakata – sai talle hukuks.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair