Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Tm 4:9-22
Isiklikke teateid ja korraldusi9Tõtta peatselt tulema mu juurde,
10sest praegust ajastut armastama hakates on Deemas mu maha jätnud ja läinud Tessaloonikasse, Kreeskens Galaatiasse ja Tiitus Dalmaatsiasse.
11Luukas üksi on minu juures. Võta Markus ning too ta enesega, sest ta on väga vajalik mulle abiliseks.
12Tühhikose ma läkitasin Efesosse.
13Kui sa tuled, too kaasa mantel, mille ma jätsin Karpose juurde Troasesse, ja raamatud, eriti aga pärgamendid.
14Vasksepp Aleksandros on teinud mulle palju kurja. Issand tasugu talle tema tegude järgi!
15Ole sinagi tema suhtes valvas, sest ta on ägedasti meie sõnadele vastu.
16Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks!
17Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks, et sõna kuulutamine minu läbi saaks täielikult teoks ja kõik rahvad seda kuuleksid; nii ma olen välja kistud lõvi suust.
18Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Lõputervitus19Tervita Priskat ja Akvilat ja Onesiforose peret!
20Erastos jäi Korintosesse, Trofimose pidin aga jätma haigena Mileetosesse.
21Tõtta siia enne talve! Eubulos ja Pudens ja Linos ja Klaudia ning kõik vennad tervitavad sind!
22Issand olgu sinu vaimuga! Arm olgu teiega!
Mõnikord kujutletakse, et Paulus oli väga tuline mees, üksildane kangelane, kellele jäi väheks inimlikust soojusest. Tänane kirjakoht maailb meile hoopis teistsuguse pildi Paulusest - kui sügavate tunnetega inimesest, kes vajab teiste kristlaste osadust. John Stott toob esile, et Paulus “igatses ja küsis kolme asja: esiteks, et inimesed võiksid tulla talle seltsiks; teiseks, et talle toodaks tema soe mantel; ning kolmandaks: palus ta oma raamatuid ja pärgamente, mis annaksid talle tegevust.” Need raamatud ja pärgamendid (s 13) võisid olla Vana Testamendi raamatud ning Pauluse aegsed kirjutised Jeesusest ja Tema sõnumist.
Sooja mantlit oli vägagi vaja, sest kohe oli algamas talv (s 21). Ja Timoteos pidi kiirelt reisile asuma, enne kui halb ilm reisimise võimatuks muudab.
Tundub, et kõige teravamat puudust tundis Paulus kaaskristlaste toetusest, eriti arvesse võttes tema paljusid reisikaaslasi, kes nüüdseks olid lahkunud erinevatel, parematel ja halvematel põhjustel (s 9-12). On tähelepanväärne, et nüüd vajab Paulus Johannes Markuse abi (s 11). See oli suur muutus arvestades Markuse eelnevat eraldumist (Ap15:36–40). Paulus väljendab ka enese poolt andeksandmist salmis 16. Võibolla annab Jumal ka sulle märku, et peaksid andeks andma ja suhted taastama kellegagi, kes sind minevikus on alt vedanud?
Salmides 16 ja 17 näeme aga suurt kontrasti. Pauluse “esimesel kaitsmisel” ei leidunud Rooma kristlikust kogukonnast kedagi, kes oleks tema kõrval seisnud. Ometi koges ta nii tuge kui ülimalt tulemuslikku abi advokaadilt - “Issandalt, kes seisis minu kõrval” (s 17). Kui palju muudab olukorda sinu jaoks see, et Issand seisab sinu kõrval siis, kui koged end olevat üksi ja haavatav?
Milline vahe on sinu jaoks Jumala usaldamisel ja Talle lootmisel võrreldes kaaskristlaste osadusega?
Selle kommentaari autor: Paul Oakley