Taaveti euloogia Saulile ja Joonatanile muudab kogu selle häbiväärse südmuse millekski väga auliseks. Ning see ei sünni sellepärast, et Taavet oleks surma reaalsust tõrjunud või ilustaks seda üleliia, vaid, et Taavet näeb surma kui kohast paika mille ligiduses järele mõtelda kogu elu ning oma reageeringute üle. 

Tema kaebus on meeldesööbiv. See on hoolikalt ja armastuses koostatud prisma, mille läbi sealt alates Sauli ja Joonatani meenutati. Mäeküljel langenud kehade üle nutmise asemel, soojendab Taaveti poeem meie südant ning suunab kujutlusvõimet. Tegelikult oleks see topeltsurm pidanud Taavetis põhjustama kaks täiesti erinevat reaktsiooni, kuid tema adreseerib Sauli ja Jonatani koos, kui isa ja poega ja mitte kui sõpra ning vaenlast. Ta laulab kiitust ühele ning tõstab kõrgeks teise armastust. Kõigel mida ta ütleb on alus ning neist Sauli eluperioodidest, mis ei kannatanud lähemalt vaadata, libiseb Taavet üle väärika vaikusega.

On hetki kus võime olla surma detailides nii kinni, et tervikpilt, kogu elatud elu jääb nägemata. Taavet aga maalib isa ja poja loo terve rahva saatuse taustale, tuues esile kõik selle, milleks nad mõlemad kutsutud olid. Huvitav on see, et Jumalat nimepidi ei mainita. Taavet lihtsalt joonistab väga inimliku portree mis lausa paneb kõiki ümberseisjad leinas neid meenutama. Ka uskliku jaoks on surma palge ees koht pisarateks (Ap 8:2). Mõnikord kiirustame liialt edasi kohe kristliku lootuse juurde ega anna aega elu lõpu väärikaks tähistamiseks kurbusega. Põhjuseks võib olla meie oma suutmatus toime tulla emotsioonidega, mis sündmuse mõjul esile tulevad. Meenutage Jeesust, kes teades,et äratab Laatsaruse surnuist juba mõne hetke pärast, ikkagi nuttis tema haual ( Jh 11:35).

Sinu reaktsioon surmale ning viis kuidas käsitletakse matuseid võib tuua juuresolijatele hingetuge ja tervenemist või lisada valu, mis püsib kaua peale matuseid.