Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 2:1-17
Taavet saab Juuda kuningaks1Ja pärast sündis, et Taavet küsis Issandalt, öeldes: „Kas pean minema mõnesse Juuda linna?” Ja Issand vastas temale: „Mine!” Ja Taavet küsis: „Kuhu ma lähen?” Ja ta vastas: „Hebronisse.”
2Nii läks Taavet sinna, samuti ta mõlemad naised: jisreellanna Ahinoam ja Abigail, karmellase Naabali naine.
3Ja Taavet viis sinna ka oma sõjamehed, kes ta juures olid, igaühe koos tema perega; ja nad elasid Hebroni linnades.
4Siis tulid Juuda mehed ja võidsid Taaveti seal kuningaks Juuda soole. Kui Taavetile teatati, et need olid Gileadi Jaabesi mehed, kes Sauli maha matsid,
5siis läkitas Taavet käskjalad Gileadi Jaabesi meeste juurde ja ütles neile: „Issand õnnistagu teid, et osutasite seda armastust oma isandale Saulile ja matsite ta maha!
6Osutagu nüüd Issand teile heldust ja truudust! Minagi tahan selle eeskujul teile head teha, sellepärast et te seda tegite.
7Ja nüüd olgu teie käed tugevad ja olge vahvad! Teie isand Saul on küll surnud, aga Juuda sugu on ju mind võidnud enesele kuningaks!”
Taavet võitleb Sauli suguvõsa vastu8Kuid Abner, Neeri poeg, kes oli Sauli väepealik, võttis Sauli poja Iisboseti ja viis Mahanaimi
9ning tõstis tema kuningaks Gileadile, aaserlastele, Jisreelile, Efraimile, Benjaminile ja kogu Iisraelile.
10Sauli poeg Iisboset oli Iisraeli kuningaks saades nelikümmend aastat vana ja ta valitses kaks aastat; ainult Juuda sugu käis Taaveti järel.
11Ja aega, mis Taavet oli Juuda soo kuningaks Hebronis, oli seitse aastat ja kuus kuud.
12Kord läksid Abner, Neeri poeg, ja Sauli poja Iisboseti sulased Mahanaimist Gibeoni.
13Aga Joab, Seruja poeg, ja Taaveti sulased läksid ka välja ja nad kohtusid Gibeoni tiigi juures; ühed asusid siiapoole tiiki ja teised sinnapoole tiiki.
14Ja Abner ütles Joabile: „Noored mehed võiksid meie ees hakata mängima sõjamängu!” Ja Joab vastas: „Hakaku pealegi!”
15Siis nad tõusid ja astusid ette: kaksteist meest Benjamini ja Sauli poja Iisboseti poolt ja kaksteist Taaveti sulaseist.
16Ja nad haarasid üksteist peast ning pistsid oma mõõgad üksteisele külje sisse ja langesid üheskoos. Seepärast nimetatakse seda paika Helkat- Hassurimiks; see on Gibeoni juures.
17Ja sel päeval sündis väga tugev taplus ning Abnerit ja Iisraeli mehi löödi Taaveti sulaste poolt.
Taavet oli iseenesest kiire ja otsustava loomusega, kuid nüüd tajub ta, et on kaasa tõmmatud sündmustesse, mida juhib Jumal. Ta otsib juhtimist ning see antakse talle, kõigepealt öeldakse talle üldiselt, et ta peab tagasi minema Juudasse, seejärel aga täpsustatakse, et Hebronisse.
Hebron oli Joosua poolt leviitidele antud linn, mis oli määratud pelgulinnaks neile, kes kogemata olid kellegi ära tapnud. Taavet tundis seda piirkonda hästi, sest oli selle risti-põiki läbi käinud Sauli eest põgenedes. Ka oli ta linna elanikega heades suhetes, sest oli peale Siklagi lahingut läkitanud neile osa sõjasaagist (1Sm 30:26-31). Seega tundus Hebron püsiasupaigana igati hea valikuna. Aafrikast pärineb vanasõna: “Ära proovi vett mõlema jalaga!” ning ka Taavet alustas ettevaatlikult, küsides enne lõpliku otsuse langetamist ikkagi nõu Jumalalt.
Selline toimimisviis on meilegi eeskujuks - otsida eelkõige Jumala juhtimist ning mitte toetuda üksnes inimlikule analüüsile. Isegi parimate allikate ja tehniliste vahendite olemasolul leidub asjaolusid, millega me ei oska arvestada ja mida teab ainult Jumal. Pealgi on Jumal lubanud anda tarkust kõikidele, kes seda Temalt paluvad.
Hebronis võeti Taavet ja tema mehed väga soojalt vastu ning Juuda mehed võidsid Taaveti kuningaks. Taavet omakorda teeb aga midagi väga erakordset, tunnustades Gileadi mehi Sauli auväärse matmise eest. See Taaveti tunnustus ja viis kuidas ta seda tegi omas haavuparandavat mõju kogu rahva jaoks ning oli ka diplomaatiliselt oluline samm. Gileadi meeste tunnustamine näitas, milline kuningas Taavet tahtis olla, ning kuidas ta soovis osutada austust oma eelkäijale, ükskõik millised nende erinevused ka poleks olnud.
Kahjuks aga ei takistanud see Iisraeli poolel Sauli poja, Iisboseti kroonimist (Taaveti vastu) Sauli väeülema poolt. Arvatavasti ei saanud Iisboset ise üldse aru kuidas teda ära kasutati. Tõeline armastus aga ei “kasuta” iial teist omakasu eesmärgil. Tekkinud nukuvalitsust juhtis Abneri terav poliitikumõistus, Taaveti poolel oli aga toore jõu esindajaks Joab. Nende kahe vastasseisu tõttu tervaneb konflikt ning taas tapavad Iisraellased iisraellasi. Kodusõda on alati inetu ja kahjuks leidub alati võimulepürgijaid, kes ainult kasu või kättemaksu peal väljas on.
Nagu paljudes teiste sarnastes olukordades hakkas toimima kordumiseseadus. Üks vägivaldne intsident tekitas veelgi vägivaldsema kättemaksu, kuni algsündmus pühiti kõikide meelest veresauna ning süüdistustemerre. Taolise tsükli murdmiseks on vaja suurmeest, kes suudab valitseda loomuse, mitte ajaloo või geenide tõttu. Kahjuks ei olnud kumbki vastasseisja seda sorti. Ja kui erinev oli see kõik viisist, kuidas Taavet Sauli kohtles!
Nii näeme, kuidas esimesed sammud uues, tegelikult palju võimalusi pakkuvas olukorras võivad viia taastamiseni, aga ka hävituseni. Kõik sõltub osaliste valikutest ja motiividest. Me ei tea, mida oleks Jumal öelnud, kui Abner või Joas oleksid samamoodi Temalt juhatust otsinud nagu Taavet. Aga võime kindlad olla, et siis ei oleks alanud uus vägivallatsükkel ja veresaun. Andku Jumal meile täna armu - küsida nõu Temalt ning püsida edasiliikumisel Tema tempos, joondudes Tema eesmärkidega.
Selle kommentaari autor: APÜ