Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 2:18-3:5
Taavet võitleb Sauli suguvõsa vastu18Ja seal oli kolm Seruja poega: Joab, Abisai ja Asael; ja Asaelil olid kerged jalad, otsekui gasellil väljal.
19Ja Asael ajas Abnerit taga ega põiganud Abneri järelt ei paremale ega vasakule.
20Siis Abner pöördus ümber ja küsis: „Kas see oled sina, Asael?” Ja ta vastas: „Mina.”
21Ja Abner ütles temale: „Pöördu paremale või vasakule, võta kinni mõni noortest meestest ja võta tema varustus!” Aga Asael ei tahtnud lahkuda tema järelt.
22Ja Abner ütles veel kord Asaelile: „Lahku mu järelt! Miks peaksin sind maha lööma? Kuidas võiksin siis tõsta oma silmi su venna Joabi poole?”
23Aga kui Asael ei tahtnud lahkuda, siis lõi Abner talle piigipäraga kõhtu, nõnda et piik tuli tagant välja; Asael kukkus maha ja suri kohapeal. Ja kõik, kes jõudsid sinna paika, kus Asael oli maha langenud ja surnud, jäid seisma.
24Aga Joab ja Abisai ajasid Abnerit taga ja nad jõudsid päikeseloojakul Amma künkani, mis on Giiahi kohal Gibeoni kõrbe suunas.
25Siis kogunesid benjaminlased Abneri järele üheks jõuguks ja jäid peatuma ühe künka harjale.
26Ja Abner hüüdis Joabile ning ütles: „Kas siis mõõk peab igavesti sööma? Kas sa ei mõista, et lõpp on kibe? Kas sa ei ütlegi rahvale, et nad loobuksid taga ajamast oma vendi?”
27Ja Joab vastas: „Nii tõesti kui Jumal elab: kui sa ei oleks rääkinud, siis oleks rahvas alles hommikul loobunud taga ajamast oma vendi.”
28Ja Joab puhus sarve; siis peatus kogu rahvas ega ajanud enam Iisraeli taga. Ja nad ei sõdinud enam.
29Siis käisid Abner ja tema mehed kogu selle öö mööda lagendikku ning läksid üle Jordani; ja nad käisid kogu ennelõunase aja ning jõudsid Mahanaimi.
30Ja Joab, lõpetanud Abneri tagaajamise, kogus kokku kõik oma rahva; Taaveti sulaseist oli puudu üheksateist meest ja Asael.
31Aga Taaveti sulased olid benjaminlastest ja Abneri meestest surnuks löönud kolmsada kuuskümmend meest.
32Ja nad tõstsid Asaeli üles ning matsid tema ta isa hauda, mis oli Petlemmas. Ja Joab ja tema mehed käisid kogu öö ning jõudsid koiduajaks Hebronisse.
1Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.
Taaveti pojad, kes sündisid Hebronis2Ja Taavetile sündisid Hebronis pojad: tema esmasündinu oli Amnon, kelle ema oli jisreellanna Ahinoam;
3tema teine poeg oli Kileab, kelle ema Abigail oli olnud karmellase Naabali naine; kolmas oli Absalom, Gesuri kuninga Talmai tütre Maaka poeg;
4neljas oli Adonija, Haggiti poeg; viies oli Sefatja, Abitali poeg;
5kuues oli Jitream, Taaveti naise Egla poeg; need sündisid Taavetile Hebronis.
Iisraeli jagunemine kahte leeri viis lõpuks pika kodusõja puhkemiseni ja hoolimata Taaveti keelust jätkati vennataplust. Sauli ja Taaveti soo vahel mitu aastat kestenud „külmast sõjast“ pole kroonikutel teada ühtki kuulsusrikast lahingut. Jumala valitud rahva liikmed olid hoopiski tõusnud üksteise vastu ning see, erinevate suguharude vaheline sisesõda, nõrgestas Iisraeli kaitsevõimet tervikuna. Sõdimise asemel oleks rahvas pidanud kõik jõud hoopis ühendama, sest vaenlased piirasid neid igalt poolt. Olukord hakkas juba sarnanema kohtumõistjate ajale, mil ilma ühtse armeeta Iisrael sai pidevalt vaenlaste käest lüüa. Kodusõda tegigi suure teene eelkõige Iisraeli vaenlastele. Igaüks meist peab samuti kord Jumala ees aru andma mida ta tegi solvumiste ja kättemaksuhimuga ning keda millistel motiividel on ta tagaajanud. Jeesus soovitas oma järgijatel teha lepitust enne päikese loojumist.
Kättemaksuraevus aga ei tundu lepitus mingi lahendusena. Salmidest 18-23 leiame jutustuse nobedast Asaelist, kes ajas taga põgenevat Abnerit, ega jätnud viimast ka selle tungival nõudmisel rahule. Viimaks Abner tapab Asaeli, kuid tähelepanuväärne on selle surmamise viis - piigipäraga, mitte selle teravikuga. Tekib küsimus kuidas selline asi võimalik on? Selgituse leiame 1Sm 26 peatükist, kus räägitakse sellest, kuidas Saul Taavetit taga ajas - salmist 7 näeme, et Taavet läks koos Abisaiga (kes oli Asaeli vend) öösel inimeste magades Sauli leeri. Seal nägid nad, et Saui piikk oli maasse löödud tema pea kõrval. Teatavasti ei löödud pikki kunagi maha tera ees, sest nii oleks tera nüriks läinud - vaid piik oli maasse löödud vars ees ning tera osutas taeva poole. Et sellist piigi maasse löömist kergendada, oli selle varre otsa kinnitatud metallist teravik. Just selle teravikuga surmaski Abner Asaeli ja see omakorda viitas, et Asael oli jooksnud juba Abenrile väga lähedale.
Sellest sõjast väljus Taavet võitjana ning tema positsioon sai tugevdatud, aga Pühakiri annab meile veel ühe olulise vihje. Nimelt „Taavetile sündisid Hebronis pojad“. Jumal hoolitses järelkasvu eest, sest iga sõja saatuse otsustab lõpuks see, kummal poolel on kindlustatum tagala. Meile jäetud sõnumi tähendus on seda kaalukam, et Jumala plaanid läksid palju kaugemale, kui seda oli Taavet ise ja tema kuningriik. Üheks Taaveti järeltulijaks sai ka Joosep, kelle pojaks peeti Jeesust, Jumala Poega. Taaveti puhul kehtib sõnasõnaliselt Johannese ütlus: „Kellel on poeg, sellel on elu“ (1Jh 5:12). Jumala Poeg on meie igaühe igavese elu tagatis.
Selle kommentaari autor: APÜ