Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15:1-15
Pilaatus mõistab Jeesuse surma1Ja kohe varahommikul, kui ülempreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega ning terve Suurkohus olid langetanud otsuse, viisid nad Jeesuse aheldatult ära ning andsid Pilaatuse kätte.
2Ja Pilaatus küsis temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?!” Jeesus aga kostis talle: „Need on sinu sõnad.”
3Ja ülempreestrid kaebasid palju ta peale.
4Aga Pilaatus küsis temalt taas: „Kas sa midagi ei vasta? Vaata, kui palju nad su peale kaebavad!”
5Aga Jeesus ei vastanud enam midagi, nii et Pilaatus pani imeks.
6Aga pühade eel tavatses maavalitseja vabaks lasta ühe vangi, keda nad palusid.
7Koos mässumeestega, kes olid mässu ajal mõrva toime pannud, oli aheldatud üks Barabase-nimeline mees.
8Ja üles tulnud rahvahulk hakkas paluma, et ta teeks neile nagu tal tavaks.
9Pilaatus aga küsis neilt: „Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
10Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud.
11Aga ülempreestrid ässitasid rahvahulka nõudma, et ta pigem laseks neile vabaks Barabase.
12Pilaatus aga küsis neilt veel kord: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?”
13Nemad aga karjusid taas: „Löö ta risti!”
14Pilaatus ütles neile: „Kuidas nii, mis halba ta siis on teinud?” Ent nemad karjusid üha valjemini: „Löö ta risti!”
15Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
Roomlased olid uhked selle üle, et tõid maailma õigluse ja rahu. Jeesuse juhtum Pilatuse ees seda reputatsiooni ei toeta. Jeesus mõistetakse surma pigem populaarsuse hääletuse kui seadusandlike argumentide põhjal. Ülemkohtust Rooma prefekti õuele liikudes muutub algselt religioosne süüdistus Jeesuse vastu poliitiliseks, süüdistuse aluseks aga jääb väide, et Jeesus on öelnud, et Tema on võitud Iisraeli kuningas. Ning kogu ülejäänud jutustuse vältel jääb see kuninga teema domineerima. Jeesuse vastus Pilaatuse küsimustele osutab, et Juutide Kuninga tiitel tähendas Jeesuse jaoks hoopis midagi muud kui Pilaatuse jaoks (Jh 19:9–11).
Peale seda Jeesus vaikib. Läbi terve kohtumõistmise loo leiame viiteid prohveteeringule Js 53:7 ning Pilaatuse imestuseski peegelduvad prohveti sõnad Js 52:15. Jumala sõna läheb täide. Jeeuse asemel pakutakse vabadust kurjategijast mässajale.
Siin vastanduvad kaks juhtimisviisi: Jeesuse vaikiv süütus ning Barabbase vägivaldne mässamine. Rahvas teeb oma valiku. Rahu tee heidetakse kõrvale (Lk 19:42-44) ning seda valikut toetab ka roomlaste asevalitseja. Nii avatakse tee templi hävitamiseks aastal 70. Tõeline kuningas põlatakse ära. Rooma valitsvõim saab kindlamaks. Halbadel valikutel aga on alati tagajärjed.
Jeesuse tee viib nüüd kindlalt ristile. Enam pole küsimus jumalapilkaja kividega surnuks viskamises, vaid Rooma provintsis tegutsenud mässaja ristilöömises. Jeesus alandas ennast, tulles sulasena siia maailma ning nüüd kannab ta sulase karistust (Fl 2:7-8). Häbistavast ristist saab Tema troon, samas ka kultuuriliselt vastanduv sõnum päästest, mis paneb hiljem isegi Rooma keisri Teda Issandaks tunnistama. Aga meie kuulutame Kristust ristilööduna, meie eest, ning meie päästeks.
Selle kommentaari autor: Ray Porter