Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 21:1-34
Iiob väidab, et õelad elavad hästi1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2
„Kuulge ometi mu sõnu
ja see olgu mulle troostiks!
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin,
ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4Kas ma kaeban inimese peale?
Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5Vaadake minu poole, siis te ehmute
ja panete käe suu peale.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun
ja värin haarab mu ihu.
7Miks jäävad õelad elama,
saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees
ja nende järglased on nende silma all.
9Nende kojad on säästetud hirmust
ja Jumala vitsa pole nende peal.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata,
nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid
ja nende noorukid tantsivad.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel
ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13Nad veedavad oma päevi õnnes
ja lähevad rahus alla surmavalda.
14Nad ütlevad Jumalale: „Tagane meist,
sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima?
Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?”
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes,
õelate nõu minust kaugel?
17Kui sageli siis kustub õelate lamp
ja tabab neid õnnetus?
Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18et nad oleksid nagu õled tuules,
otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks.
Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20Nähku ta oma silmad tema langust
ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda,
kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada,
temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23Üks sureb oma täies elujõus,
kõigiti rahulikult ja muretult,
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
25Teine sureb kibestunud hingega,
õnne maitsta saamata.26Nad magavad üheskoos põrmus
ja ussikesed katavad neid.
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid,
mis te minu vastu sepitsete.
28Sest te küsite:
„Kus on siis nüüd see võimumehe koda?
Ja kus on telk, milles õelad elasid?”
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt
ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval
ja ta päästetakse vihapäeval?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist
ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32Ja kui ta hauda viiakse,
siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33Oru kivipangadki on temale magusad.
Tema järele lähevad kõik inimesed,
ja enne teda läinuid on arvutult.
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti?
Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.”
Meie ees on Iiobi teise kõne lõpuosa, kus Iiob vaatab kogu vestlusele tagasi. Ja tema otsus selle kohta on hävitav: “Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.” (s 34) Sama terav on tema avalause: “„Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!” (s 2) Sõprade lohutus oleks olnud palju tulemuslikum, kui nad oleksid lihtsalt vaikides tema juures istunud ning lubanud Iiobil oma südat neile välja valada.
Iiob ütleb otse välja, et tema kolme sõbra lohutus ei lohutanud teda, sest sõbrad ei suutnud selgitada tema valu põhjust õigesti. Sõbrad näitasid väga õigesti, et jumalakartmatu inimese lõpp on hirmus, aga Iiob küsib neilt vastu, miks siis nii paljude ülekohtuste käsi käib lausa hästi ning nende elu on kerge (s 7- 14). Inimsüda otsib õiglust ka praegusel ajal, aga tundub nagu seda ei oleks.
Üks Iiobi tugevamaid argumente on tema küsimus salmides 29-31, see kummutab kõik tema vastaste väited: “Kas te ei ole küsinud teekäijailt…”? Elu reaaluses keskel lahtiste silmadega olevale inimesele on ütlematagi selge, et kurjus ei saa oma õiglast karistust. Ei, kurjad pääsevad pakku koos oma tegudega ning neile järgnevad kadestajate hulgad (s 32,33).
Nii võiks Iiobi sõnum meile olla ka: ärge laske oma usul pimestatud saada sellest mis toimub maailmas. Kuulake “teekäijaid”, neid, kes näevad elu reaalsust lahtiste silmadega.
Aga ka Iiob ise ei mõistnud, et õigluse jaluleseadmine oleks tähendanud üleüldist, ehk viimset kohut kogu inimkonna üle. Praegu kannatab Jumala päästev armastus jätkuvalt kurjuse võimutsemist selleks, et päästa võimalikult paljusid igavesse ellu evangeeliumi sõnumi kuulutamise läbi.
Viimselt tuleb ka kohus. Jeesuse tagasitulemine kehtestab selle riigi, kus õiglus valitseb ja õige saab elada. Nii kaua kui peame elama kurjuse valitsemise keskkonnas, saab usklik vaadata Kolgatale, kannatavale sulasele Jeesusele, kes avas meile ligipääsu Jumala armurikka halastuse ja päästva armastuse juurde juba praegu.
Oleks rumal kedagi hukka mõista üksnes selle põhjal, mida temast teame, sest me ei pruugi teada kõike, veelgi vähem aga seda, mis on kellegi juures kõige otsustavam tõik tema õigeks tunnistamisel. Paulus kutsub meid üles jätma kohtumõistmine ja õiglane karistamine Jumala hooleks (Rm 12:19).
Samavõrd rumal on aga vastata süüdistustele filosoofiaga, mis võib osutuda sama ekslikuks kui ebaõiglased kohtumõistjadki. On aegu, mil on kõige parem vaikida, aga teadmises, et Jumal teab, näeb ja arvestab kõike, ka seda mida meie ei suuda näha, ega aru ei saada.
Selle kommentaari autor: APÜ