Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 20:1-29
Soofar näitab õelale määratud osa1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2
„Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi
ja sellepärast tormitseb mu sees.
3Ma pean kuulma häbistavat noomimist
ja saan vastuseks tühja tuult.
4
Kas sa ei tea juba muistsest ajast,
sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
5et õelate hõiskamine on üürike
ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
6Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani
ja ta pea puudutaks pilvi,
7ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks;
need, kes teda nägid, küsivad: „Kus ta on?”
8Ta lendab ära otsekui unenägu
ja teda ei leita enam,
ta haihtub nagu öine nägemus.
9Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam,
ja ta ase ei pane enam teda tähele.
10Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama
ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
11Ta kondid on küll täis noorusjõudu,
aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
12Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus,
et ta peidab selle oma keele alla,
13kuigi ta säästab seda ega loobu sellest,
vaid hoiab seda keset suulage,
14muutub ometi tema roog ta kõhus
madude mürgiks ta sisikonnas.
15Ta peab oksendama neelatud varandust -
Jumal ajab selle ta kõhust välja.
16Ta imes madude mürki,
ussi keel tapab ta.
17Ei saa ta näha ojasid,
mee ja piima voolude jõgesid.
18Ta peab oma töövilja ära andma
ega tohi ise seda neelata,
ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
19Sest ta murdis, jättis maha vaesed,
röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
20Sest ta ei tundnud küllastust kõhus -
aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
21Ükski ei pääsenud tema neelamisest,
seepärast ta õnn ei kesta.
22Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte,
teda tabab õnnetuse kogu jõud.
23Et tema kõhtu täita,
läkitab Jumal temasse oma tulise viha
ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
24Kui ta põgeneb raudrelva eest,
siis laseb vaskamb temast läbi,
25viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist,
ja temale tulevad hirmuvärinad peale.26Suur pimedus on temale varaks pandud,
teda neelab õhutamata tuli;
mis tema telki on alles jäänud,
hävitatakse.
27Taevad ilmutavad tema süüd
ja maa tõuseb tema vastu.
28Tema koja uhub vihmavaling,
ta vihapäeva uputusvesi.
29See on õela inimese osa Jumalalt,
pärisosa, mis Jumal temale määrab.”
Soofar on Iiobi sõpradest kõige leebem. Kui Iiobi kaebus keskendub peamiselt süütu inimese ärateenimatule kannatusele, siis Soofari kõne ja Iiobi vastus käsitlevad hoopiski kurjade inimeste ärateenimatut jõukust.Soofar ei mõistnud aga oma kitsas vaates, et võib olla ka sellist kannatust, mida Jumal võib lasta õigetele osaks saada. Ja see muutis ta Iiobi suhtes armutuks.
Soofar on tegelikult ka kuulanud Iiobi sõnu ning ta on valmis väljendama seda mida näeb, et mõjutada seda mida usutakse. Tema solvunud vastus kirjeldab teravalt jumalatu saatust. See Soofari kirjeldus ülekohtule järgnevast valust, mida Jumal laseb jumalakartmatuli kogeda, on iseenesest õige ja väga karm:
Jumalakartmatu inimese saavutused muutuvad lõpuks kõik tühiseks. Ta võib saavutada nii mõndagi, aga ta ei suuda saavutatut alles hoida; ta võib jõuda päris kõrgele - aga kukub sealt siis suure kolinaga alla; tema edukuses on alati ka hävituse seeme; ta võib kogeda nooruse jõudu ja võimsust, mis aga juba järgmisel hetkel pudeneb tolmuks. Tal on magus elu, aga see viib kahetsusse; ta neelab, aga peab selle välja oksendama; ta kogub palju, ilma et saaks seda omada või sellest rõõmu tunda.
Viimaks tuleb Jumal ise talle kallale ning viib ta kohtu ette. Teda ümbritseb pimedus aga tema patud pannakse taevase prožektori valgusvihku ning maa tõuseb tema vastu. Jumalatus on meeletu, nii üksikisiku kui ühiskondlikul tasandil, sest see ei anna oma viljelejatele kunagi seda, mida nad otsivad.
Jeesus ütles tabavalt: “Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” (Mt 16:25-26).
Hämmastav on siinjuures see, et Iiob usub ju sedasama! Ka Iiob usub, et Jumal hoiab ülal õiglust aga karistab jumalatuid ning ei luba kurjadel lõpmata õitseda (vt Ii 27:13-23). See aga millega Iiob ei nõustu, on vastupidine suund: kui keegi kaotab kõik, siis see ei tähendab, et ta on tingimata kuri või jumalatu. Kogu Iiobi kaasus on rajatud sellele, et Jumal ei ole tema puhul õiglust taganud. Iiobi väidab, et Jumal ei ole olnud järjekindel.
Selle kommentaari autor: APÜ