“ Suurte hädade ning segaduste ajad toovad esile suuri mõtlejaid. Puhtaim vääriskivi tuleb kõige kuumemast sulatusahjust ja eredaim välk sähvatab tumedaimast tormist.” (Charles Caleb Colton 1780–1832) 

Seisame Iiobi kõrval hetkel, mil Jumal temaga rääkima hakkab. Peatükk teise järel oleme siiani “pealt kuulanud” kuidas Iiob ise, tema naine ja sõbrad kõike juhtunut lahkavad, püüdes leida Iiobi kannatustele põhjendust ja tähendust. Ta on kaotanud oma vara ja rikkuse, lapsed ja tervise, aga kõige selle kohal on õhus olnud peamine küsimus: kas ta kaotab ka oma usu? Raamatu alguses annab naine Iiobile nõu: nea Jumalat ja sure ( 2:9) - osutades sellega valikule, mille tema oma südames oli juba teinud. Aga Iiob ei tee nii. Ta klammerdub millegi palju sügavama külge; oodates läbimurret, mis võimaldaks tal aru saada oma kannatuste reaalsusest, kaotamata samas usaldust Jumala õiglusesse.

Kasvav agoonia on Iiobi ajanud pimedasse kuristikku, kus ta viimaks nõuab Jumalalt vastust oma “Miks?” küsimusele. Pikk ja piinav ootus vallandab tema südamest valuhüüde:” Kõigevägevam vastaku mulle!” (Ii 31:35), ja sellel läbi väljakutse Jumalale peidust välja tulla. Jumal tulebki, ja vastab. 

Jumal räägib. Aga ta kõneleb tormi seest, selle südamest. Ta räägib Iiobile maailma rajamisest, universumi plaanist, kosmilistest piiridest, metereoloogilistest nähtustest ning tervest reast imetajatesd ja lindudest. On ju Iiob mitmeid kordi viidanud Jumala poolt kujundatud kosmosele osutades, et see tundub kaootilise ja ebaõiglasena. 

See piltide järgnevus siin ei ole mingisugune juhus. Iiobi loo pealtvaatajatena teame, et ta ongi läbi teinud meeletu tormi, tema elu on olnud kannatuste pööris. Iiob on igatsenud Jumalat palju sügavamal tasandil mõista ja kohata ning selles tormis avaldab Jumal talle veidi seda, mida ta on palunud. Mitte ükski elutorm ei saa olla liiga suur- kui see on torm, milles Jumal räägib ning mõnikord saabki ainult torm panna inimese Jumala sügavamaid tõdesid kuulama. Ja möllava maailmamere väravatest rääkides (s 8-11) osutab Jumal, et Tema käes on vägi panna piirid ka inimses kannatusele ning hävitusele tema elus. 

Näeme, et kui Jumal kõnetab, siis küsib Ta küsimusi. Sama meetodit kasutasid usaldusväärsed ja kogenud rabid. Jeesus kasutas seda metoodit kõige rohkem ning see on tänini õppimisprotsessi alus. Küsimuste küsimine tähendab respekti osutamist õppija suhtes. See austab õppuri õppimisvõimet, valmistades teda uusi, püsivalt meeldejäävaid avastusi tegema. Ka Iiobile esitab Jumal õppimise kutse - lase ma õpetan sind, kui otsid vastuseid mu küsimustele!

Kõigepealt viitab Jumal Iiobi limiteeritud arusaamisele (s 2), mida Iiob hiljem ka tunnistab (Ii 42:3). Halastamatu, retooriliste küsimusterahe Jumala kujundava ja loova toimimise kohta jätkub. Aga ükski neist küsimustest ei halvusta ega põlasta Ioobit, ei vaata talle kui tühipaljale patusele vaid selle asemele kohtleb Jumal teda kui inimest, kelle vaatevälja on tarvis laiendada.

Nii Jumala ilmumine kui küsimused on võrdselt tähtsad. Tema sõna avardavad Iiobi arusaamist, tema jumalik ligiolu aga annab Iiobile läheduse kogemuse, ka keset Iiobi ahastust. Mõlemad osutavad kuidas Jumal läheneb oma armastatud inimestele - Ta teeb seda luues suhet. See on ka meie kogemus täna, sest meile on antud Piibel ja Jumala Püha Vaim, kelle läbi kogeme nii avardamist, õnnistust kui ka Jumala ligitulekut ja lähedust.