Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 69:1-22
Ahastushüüd Jumala poole1Laulujuhatajale: viisil "Liiliad"; Taaveti laul.
2Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
17Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
Kõigepealt antakse olukorra värvikas kirjeldus: puudub igasugune jalgealune, ähvardab täielik uppumine põhjatus mudas ja vees (s 2, 3); senise palvetamise tulemused on masendavad (s 4, 11, 12), vastased on vägevad ja nõuavad olematu kuriteo hüvitamist (s 5) ning ähvardab oht, et palvetaja pärast satuvad häbisse teisedki Jumalale lootjad (s 7).
Sellise olukorra on põhjustanud palvetaja võitlemine Jumala koja pärast (s 10, 11), on aga kaasa toonud täieliku mõistmatuse kõigi poolt: vendadele ......................................... (s 9), muutunud Jumala vaenlaste pilke märklauaks (s 10b) ja kõigi teiste .......................... (s 13).
Kas leidus ometi mõni kaasatundja ja trööstija (s 21)? Kuidas mõjus teotus palvetajale (s 21)?
Millal võivad sellised suhtumised kuhjuda? Küllap siis, kui näib: elu näib olevat selline, et Jumala koja eest võitleja tegevust peetakse täiesti mõttetuks ja lootusetuks, millel pole mingit väljavaade; kui arvatakse, et nüüdisajal tuleks elada hoopis teisiti ja panustada hoopis teistesse asjadesse. Selliseid olukordi on ajaloos ikka olnud (meiegi maal) ja küllap tuleb veelgi.
Teatud salmides märkame viiteid Jeesusele (s 5, 8, 9, 10, 21, 22). Kas Tema võis mõnes olukorras palvetada umbes nõnda? Vrd Jh 2:17; 7:5; 19:29.
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel