Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2. Moosese 12:1-20
Paasapüha söömaaja seadmine1Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:
2"See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
3Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
4Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
5Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
6Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
7Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
8Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
9Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
10Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
11Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
12Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
13Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.14See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
15Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.
16Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!
17Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!
18Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.
19Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.
20Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!"
Vaarao ei tahtnud orjadest tööjõudu minema lasta. Nüüd oli tulemas nuhtlus, mis lõpuks sundis teda seda tegema (s 12). Kuid iisraellased ei tohtinud käed rüpes oodata. Nad pidid eelolevateks sündmusteks valmistuma, muidu oleks egiptlaste nuhtlus saanud ka neile hukatuseks (s 13).
Salmis 13 on juttu tundemärgist, mis otsustas sel ööl kõik. Tasub mõelda, kellele oli see tundemärk vajalik – kas Jumal (või surmaingel) muidu poleks osanud egiptlasi heebrealastest eristada?
Jumal on seadnud nii, et pääsemine sõltub ka inimestest endast: nad peavad Tema juhtnööre uskuma ja vastavalt tegutsema (selles seisnebki õige usk), teisiti pääste osaliseks ei saa. Kui keegi oleks mingil põhjusel vajaliku tegemata jätnud, oleks ka tema maja külastanud surm, kuigi Jumal tahtis teda päästa. Seega – pääsemine sõltus usust, nagu rõhutatakse ka Uues Testamendis! Seejuures ei sõltunud pääsemine isegi senise elu moraalsest või usulisest kvaliteedist. Tegelikult päästis surmast ainult asendussurm: surm läks mööda sealt, kus oli juba surnud paasatall.
Meie paasatall Jeesus Kristus suri meie eest asendussurma (1Kr 5:7). Tema verega oleme meiegi ostetud (Ilm 5:9) ja miski muu meid ei päästa. Kuid meilegi ei tule pääste automaatselt, vaid see tuleb usus vastu võtta.
Haputaigen sümboliseerib pattu. Selle tähendust vt 1Kr 5:6-8.
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel