Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 31
Varjul Jumala juures1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: "Sina oled mu Jumal!"
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas: "Ma olen ära lõigatud su silma eest!" Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Selliseid avaldusi jutlustes, tunnistustes, mõtiskustes, palvetes ja artiklites avastame tihti, vahest ehk liigagi tihti.
Tekib küsimus, kas meie usuelu põhinebki sellelaadsetel tõdemustel. Vastav mõtteviis oleks aga Taaveti omaga teravas vastuolus.
Jälgigem, kuidas ta oma jumalasuhet kirjeldab:
“Ole mulle kaitsjaks kaljuks, sest Sina oled mu kalju; ole mulle mäelinnuse hooneks, sest Sina oled mu mäelinnus; tõtta mind välja kiskuma hädast, sest oma nime pärast juhatad Sa mind; Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest Sina oled mind lunastanud, Issand, Sa tõe Jumal.”
Taavet ei hüüa Issandat, sest Ta aitab edukalt ära elada – sest nii tundub kõige kasulikum ja nii saab vastused keerulistele küsimustele. Taavet palub Jumalat, sest teisiti ei ole mõeldav! See argine laul kiidab Jumalat selle eest, kes Ta on, mitte, mida Ta teeb.
Taavet ei ürita tõestada Jumala poole palvetamise vajalikkust või kasutoovust (s 10-14). Tema sõnum on: vaatamata kaitsetusele, on Jumal tema kaitse. “Aga mina loodan sinu peale! Ma ütlen: Sina oled mu Jumal!”
Usk ei ole ainuüksi eetika, vaimukultuur või armastuseõpetus, vaid ennekõike vapustus, väljakutse, lunastus, ime. See on Jumala tegu.
Selle kommentaari autor: Rutt Vardja