Mis pani liikuma neid inimesi? Kas uudishimu, et näha uusi imetegusid? Mis paneb tänapäeval liikuma inimhulki, kas uute elamuste otsimine, kuulsuste nägemine? Kas massipsühhoos või siiras südamesoov saada lähemale Jeesusele, õppida tundma Tema tahet, Teda järgida?

Nii kohtuvadki kusagil Betfage lähedal rahvahulgad Jeesusega. Inimeste vaimustus on suur: Ta tuli siiski pühadeks Jeruusalemma! Jüngridki ei suuda oma vaimustust talitseda ja hakkavad ülistama Iisraeli kuningat (s 13). Rahvas väljendab oma austust, laotades rõivaid tee peale ja lehvitades palmiokstega. Nii täituvad prohvetite kuulutused täht-tähelt: Jeesus läheb Jeruusamma kui kuningas, saatjaks juubeldav rahvahulk.

Kui kerge on kaasa minna juubeldava massiga, hüüda vaimustatult “hoosanna” pidupäevadel, aga nukrutseda argipäeva halluses, maadelda üksinduses kahtluste ning kiusatustega. Kui sageli oleme hämmeldunud ja usku kaotamas – ei ole palvevastuseid, taevas vaikib. Samasuguses olukorras oli Ristija Johannes, mees, kes oli suurim naistest sündinute seas (vt Lk 7:20). Ka Jeesuse jüngrid ei mõistnud kõike toimuvat (s 22). Kui sageli suudame näha vaid välispidist sära ja vaimustust, aga sisemine,vaimulik osa jääb meile arusaamatuks. Kui kohane on Eliisa palve oma poisi eest (vt 2Kn 6:16-17) ka meie ajal ja meile – et võiksime näha neid jõudusid, mis on meid kaitsmas.