Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kohtumõistjate 9:1-21
Abimeleki ülekohtune valitsus1Ja Abimelek, Jerubbaali poeg, läks Sekemisse oma ema vendade juurde ja rääkis nendega ja kogu oma ema isakoja suguvõsaga, öeldes:
2"Rääkige ometi kõigi Sekemi kodanike kuuldes: Kumb on teile parem, kas see, et seitsekümmend meest, kõik Jerubbaali pojad, valitsevad teie üle, või et üksainus mees valitseb teie üle? Ja mõelge ka sellele, et minagi olen teie luust ja lihast!"
3Ja tema ema vennad rääkisid tema kasuks kõigi Sekemi kodanike kuuldes kõik needsamad sõnad. Ja nende süda kaldus Abimeleki poole, sest nad ütlesid: "Ta on meie vend."
4Ja nad andsid temale seitsekümmend hõbeseeklit Baal-Beriti kojast; ja Abimelek palkas sellega tühiseid ja jultunud mehi, ja need järgnesid temale.
5Siis ta läks oma isakotta Ofrasse ja tappis ära oma vennad, Jerubbaali pojad, seitsekümmend meest ühe ja sama kivi peal; aga Jootam, Jerubbaali noorim poeg, jäi alles, sest ta oli pugenud peitu.
6Ja kõik Sekemi kodanikud ja kõik kindluse elanikud kogunesid ning läksid ja tõstsid Abimeleki kuningaks Sekemis oleva Kivisambatamme juures.7Kui sellest jutustati Jootamile, siis ta läks ja seisis Gerisimi mäeharjal, tõstis häält, hüüdis ja ütles neile: "Kuulge mind, Sekemi kodanikud, et Jumal kuuleks teid!
8Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: "Ole meile kuningaks!"
9Aga õlipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
10Siis ütlesid puud viigipuule: "Tule sina meile kuningaks!"
11Aga viigipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
12Siis ütlesid puud viinapuule: "Tule sina meile kuningaks!"
13Aga viinapuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma veinist, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
14Siis ütlesid kõik puud orjavitsale: "Tule sina meile kuningaks!"
15Aga orjavits vastas puudele: "Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid."
16Kui te nüüd olete talitanud tõsiselt ja otsekoheselt, tõstes kuningaks Abimeleki, ja kui te olete teinud head Jerubbaalile ja tema soole, ja kui te temale olete tasunud ta kätetöö eest,
17sest mu isa sõdis ju teie eest, pani kaalule oma elu ja päästis teid midjanlaste käest,
18teie aga olete nüüd tõusnud mu isakoja vastu ja olete tapnud tema pojad, seitsekümmend meest ühe kivi peal, ja olete Sekemi kodanikele tõstnud kuningaks Abimeleki, tema teenija poja, sellepärast et ta on teie vend,
19kui te siis sel päeval olete talitanud Jerubbaali ja tema sooga tõsiselt ja otsekoheselt, siis tundke rõõmu Abimelekist ja tema tundku rõõmu ka teist!
20Aga kui mitte, siis puhkegu tuli Abimeleki käest ja põletagu ära Sekemi kodanikud ja kindluse elanikud! Nõndasamuti puhkegu tuli Sekemi kodanike käest ja kindluse elanike käest ja põletagu ära Abimelek!"
Pärast Gideoni surma arvas Abimelek, üks ta poegadest, et tema on väärtuslikum kui kõik ta seitsekümmend poolvenda kokku. Tema südames oli pääsenud valitsema auahnus, võimuiha ja kadedus – selle maailma ühed tugevamad ja hukatuslikumad jõud. Südame mõtted tulid suu kaudu välja (s 1-2) ja kandsid vilja.
Salmis 2 näeme poliitiliste kihutuskõnede sisu, salmis 3 aga, kuidas rikutud inimloomus sellest tuld võtab. Salmi lõpus on lisategur, mis “süttimist” soodustab: veri on paksem kui vesi. Lähedastele inimestele antakse tihti õigus ka siis, kui neil seda tegelikult ei ole. Ja “kahjutuld” ei tule kaua oodata (s 5).
Aga see on vaid algus. Milliseks kujuneb lõpp? Seda Abimelek ette ei näe. Inimesed ei näe oma sõnade ja tegude kaugemaid tagajärgi, kui neid ajendavad ja pimestavad sellised motiivid nagu Abimelekit. Keegi siiski näeb ja kuulutab ka lõppu (s 20).
Õli-, viigi- ja viinapuu on Pühal Maal tähtsaimad puud. Siin tähendavad nad normaalseid, tublisid inimesi. “Orjavitsad” hakkavad meelsamini valitsejateks kui nemad.
Kurjad mõtted on nagu tuletikud, nende väljaütlemine aga nagu tikkudega mängimine patuse inimloomuse tuleohtlikus metsas (vrd Jk 3:5, 6).
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel