Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 1
Õndsuse tee1Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
2vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.
3Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.
4Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab.
5Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus ega patused õigete koguduses.
6Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.
Psalmi autor toob alguses välja õndsakskiitmise mõiste ja sellega seonduva ning järgnevalt kirjeldab kaht võimalikku elamise teed, mida mööda inimene käia saab: ta vastandab teineteisele õiglased e õnnistatud (s 1-3) ja jumalatud e õelad (s 4-6).
Lugedes seda psalmi, olles eelnevalt palvetanud meie taevase Isa poole, et Tema avaks meie vaimusilmad ja mõistuse, adume, et psalm esitab meile vahetuid, elulisi küsimusi. Tähtsaim neist on küsimus: kas mina kuulun nende hulka, keda kutsutakse õnnelikuks e õnnistatuks (vt Ps 112:1; 128:1 ja vrd Mt 5)? Kas on tõesti nõnda, nagu psalmi autor kirjutab – näiteks kannatusest maailmas või erinevusest uskliku ja uskmatu vahel? See psalm ei ole pelgalt jahe kirjeldus, selles on meile esitatud väljakutse...
Kas psalmi autori kogemused on teistsugused kui meie omad või mõistis ta elu meist erinevalt? Lugejale ei pea jääma arusaamatuks, et on suurepärane elada nõnda, nagu elab see, keda psalmis kiidetakse õnnistatuks e õnnelikuks.
Mõtiskluseks: kas minul on hea meel Jumala sõnast? Kas mulle meeldib seda lugeda ja kuulda ning selle üle mõtiskleda?
Selle kommentaari autor: Urmas Grossthal