Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kohtumõistjate 16:18-31
Simson ja Deliila18Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame, siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes: "Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!" Ja vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa.
19Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle jõud lahkus temast.
20Ja Deliila ütles: "Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!" Simson ärkas unest ja mõtles: "Ma lähen välja nagu ennegi ja raputan enese lahti!" Aga ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud.
21Ja vilistid võtsid ta kinni ja torkasid tal silmad välja; ja nad viisid ta Assasse, aheldasid vaskahelatega ja ta pidi vangikojas jahvatama.
22Aga ta juuksed hakkasid jälle kasvama, pärast seda kui need olid pöetud.Simsoni surm23Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase."
24Kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud meie vaenlase, meie maa laastaja, kes lõi meist paljud maha."
25Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: "Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!" Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma sammaste vahele.
26Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis: "Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et ma nende vastu saaksin nõjatuda!"
27Aga hoone oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik vilistite vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas ligi kolm tuhat meest ja naist.
28Siis Simson hüüdis Issandat ja ütles: "Issand Jumal! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistitele ühe korraga kätte maksta oma mõlema silma eest!"
29Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega.
30Ja Simson ütles: "Surgu mu hing koos vilistitega!" Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud.
31Siis tulid ta vennad ja kogu ta isa pere ja nad võtsid ta kaasa ning viisid ta Sora ja Estaoli vahele ja matsid ta seal tema isa Maanoahi hauda; ta oli Iisraelile kohut mõistnud kakskümmend aastat.
Issand tõmbus Simsonist eemale ja nii kadus temast ka jumalik vägi. Endine vägilane tehti pimedaks ja orjastati*. Sellega näidati, et Jumala vägilasel pole enamaks rammu. Aeg möödus, Simsoni juuksed hakkasid taas kasvama, aga uusi silmi ta ei saanud. Jumal andis uue jõu, kuid tehtud vigu olematuks teha polnud võimalik.
Vanas Testamendis võime leida kaks usklikku inimest, kes kogesid oma elus suurt kaotust, tõelist tragöödiat. Üks oli Iiob, teine Simson. Neid võrreldes näeme, et Iiobi kannatus tuli ta ellu temast sõltumatult, temast mitteolenevalt. Ta kaebles ja kannatas, kuid Jumal kandis ta sellest kriisist läbi ja lõpuks sai Iiob enam õnnistatuks, kui ta kunagi enne oli olnud. Simson aga kandis iseenda tegude vilja. Pimeda orjana hüüdis Simson Jumala poole ja palus oma jõu taastamist. Kuid siingi oli motiiviks esmalt isiklik kättemaks (s 28). Lõpuks Jumal siiski kasutas teda Iisraeli vaenanud vilistite võitmiseks, kuid Simsoni enda saatuseks oli samuti surm.
Võime tõdeda, et Simson on kiusatustes oleva uskliku prototüüp. Ta teab, et ta on Jumala oma, et Jumalal on tema eluks unikaalselt hea kava, kuid ometi ta langeb – langeb pattu, sulades kokku ümberkaudseile inimesile omase kõlvatusega. Simson võis tahta olla nagu muud inimesed, kuid Jumal ei lasknud tast lahti, nagu ei lasknud ka Iisraeli rahval muutuda selliseks, nagu olid ümberkaudsed paganarahvad.
Simsoni võitlus oma kutsumuse vastu oli samasugune nagu kogu Iisraeli usuline heitlus. See oli võitlus kuulekuse ja isemeelsuse vahel, võitlus ustavuse ja äralangemise vahel. Ja see võitlus jätkub tänapäeva usurahva seas, meie enda elus.
* Jahvatamine oli naiste töö.
Selle kommentaari autor: Argo Buinevitð