Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kohtumõistjate 17
Miika ja leviit1Efraimi mäestikust oli mees, Miika nimi.
2Tema ütles oma emale: "Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina võtsin selle." Siis ütles ta ema: "Issand õnnistagu sind, mu poeg!"
3Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma emale tagasi. Aga ta ema ütles: "Mina pühitsen selle hõbeda Issandale; see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi."
4Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika kojas.
5Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see oleks temale preestriks.
6Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.7Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel võõrana elav leviit.
8See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada, kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani Efraimi mäestikus.
9Miika küsis temalt: "Kust sa tuled?" Ja ta vastas temale: "Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana elada, kus ma paiga leian."
10Siis Miika ütles temale: "Jää minu juurde ja ole mulle isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!" Ja leviit tuli.
11Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli temale nagu üks ta poegadest.
12Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale preestriks ning jäi Miika kotta.
13Ja Miika ütles: "Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head, sest mul on preestriks leviit."
Tuletagem meelde Moosese Seadust (2Ms 20:4-5a). Ilmselt ei kavatsenud ema ega poeg tõelist Jumalat hüljata. Nad vaid teenisid Teda kuju (!) abil (vt 2Ms 32). Ja miks peaks alatasa Siilos kummardamas käima? Kodus on ju palju mugavam! Jõuka mehe majapidamises oli Jumala teenimiseks pühitsetud ja sisustatud hoone, n-ö kodukirik.
Preestrid ja leviidid olid oma ülesanded hooletusse jätnud. Sellepärast ei hoolitud ka neist, preestriks pandi igasuguse ettevalmistuseta noormees.
Näeme, et Iisraeli rahvas elas nagu karjaseta lambakari (s 6). Aeg-ajalt tõstis Jumal kohtumõistjaid rahvast juhatama ja vabastama, muul ajal kannatas rahvas oma pattude pärast, langedes ebausku ning iidolite juurde.
“Isa” tähendab preestrit, vaimset isa, õpetajat. Talle allutakse, teda austatakse, napp palk korvatakse tiitlitega. Ja leviit saigi kaubale!
Leviidid pidid toimima kogudusetelgi abiteenistuses, ja rahva keskel elades õpetama talle õiget jumalakartust. Preestrina teenimiseks neil õigust ei olnud. Miks nõustus leviit teenima keelatud viisil? Küllap oli temagi nakatatud selle aja üldisest ebausust ja iidolikummardamisest. Pealegi koheldi teda uues kodus hästi.
Pime usk arvab, et üks “õige” asi võib toimida kõigi hädade vastu, kuigi:
* teeb ja kummardab ebajumalaid (5Ms 5:8-9),
* ei hooli koguduse kokkutulekust (5Ms 12:13-14),
* kasutab illegaalse preestri abi (4Ms 3:6-10).
Jumala sõna ja Seadust tundmata võib inimene, isegi tahtes Jumalat teenida oma parima arusaamise järgi, Teda selle asemel solvata.
Leviitide elatusallikaks pidi olema kümnis ja ohvrid, kuid neid ei toodud korrapäraselt. Seetõttu pidid nad otsima tööd mujalt.
Selle kommentaari autor: Urmas Rahuvarm