Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 90
Inimese kaduvusest1Moosese, jumalamehe palve.
Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
2Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
3Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: "Tulge tagasi, inimlapsed!"
4Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
5Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
6See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
7Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
8Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
9Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
10Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
11Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
12Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
13Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
14Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
15Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
16Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
17Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Püüame tänase psalmi esimest osa lugedes (s 1-7) kujutleda koos psalmi autoriga, mis on igavik.
Kuidas paistab igavikulisele Jumalale inimese elu, mis noores eas tundub nii pikana? – Nagu unenägu (s 5), mis näib küll pikk ja värvikas, ent ärgates osutub viirastuseks, mis kestis vaid viivu.
Mis parata, kui see on nii seatud...
Aastatuhandeid on mõttetargad püüdnud sellesarnastest mõttekäikudest lohutust leida ja surmahirmu kaotada, ent asjata. Miks, sellest räägib psalmi teine osa (s 7-11): “Sest Sinu viha tõttu me lõpeme.” Pärast surma peame Jumalale aru andma kõigest, igast patusest mõttestki. Hirmus on langeda elava Jumala kätte (Hb 10:31)!
Taibanud, mida tähendab Jumala viha, jääb inimesel üle vaid paluda Tema armu ja abi, nagu teeb laulik psalmi kolmandas osas (s 12-17). Kes Jeesusesse uskudes on teinud rahu Jumalaga ja saanud Tema halastuse osaliseks (s 13), kogeb ajapikku üha enam, et Jumalal on lahke meel tema vastu: aja tähendus on tema jaoks muutunud, nii et ta võib tõesti olla rõõmus kogu eluaja (s 14). Ta ei saa iialgi olla ajapuuduses, sest Jumala igavik on tema päralt. Samas on tema aeg Jumala päralt – see on nüüd Jumala aeg ja seetõttu peab ta seda kalliks.
Selle kommentaari autor: Karin Teder