Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Valeõpetajatest

Reede, 13. Detsember 2002

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tiituse 1:10-16

Valeõpetajatest
10Sest on palju vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid, eriti ümberlõigatute seas,
11kelle suu tuleb sulgeda, sest nad pööravad ära terved pered, õpetades häbiväärsest kasuhimust seda, mida ei peaks.
12Üks nende seast, nende oma prohvet, on öelnud: "Kreetalased on luiskajad, tigedad loomad, laisklejad vatsad."13See tunnistus on tõsi. Sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved,
14ei hooliks juudi müütidest ega tõele selja pööranud inimeste käskudest.
15Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on nii nende meel kui südametunnistus.
16Nad väidavad end tundvat Jumalat, aga tegudega salgavad tema, sest nad on jäledad ja sõnakuulmatud ega ole ühelegi heale teole kõlblikud.

Eelmises lõigus kõneles Paulus vajadusest osata ümber veenda neid, kes Jumala heale sõnumile vastu räägivad. Ja tunnistagem ausalt: see ei ole ainult vaimulike vastutus. Me kõik oleme kutsutud olema tunnistajad oma kaasinimeste keskel (vt 1Pt 3:15).

Salm 10 räägib, et meie ümber on alati olnud ja on ka praegu palju valetajaid, vastuhakkajaid, lobisejaid, kasuahneid. Mida nendega peale hakata? Nad on löönud haavu meie südamesse, aga vahest pole me ise osanud neid ümber veenda: kuigi Jumala sõna tundmine annab usukindlust, ei tee see veel kaugeltki igaühest sõnaosavat väitlejat. Ja kas meil ongi kohustust alati ja igas vaidluses “peale jääda”? Isegi Jeesus keeldus teatud hetkedel lihtsalt vastamast.

Ent kui oleme eksiteele viidud või meid on haavatud, ei piisa sellest, kui me lihtsalt tõdeme seda. Meil tuleb leida vabadus need haavad ületada, jõuda sinnamaale, kus omandame julguse andestada neile, kes meile on haavu löönud. Tõeline oht on klammerduda viha ja kibeduse külge, sest siis saavad meist haavade, mitte armastuse kandjad ja levitajad.

Olgem siis tähelepanelikud, et meist endist ei saaks inimesi, kes nimetavad end usklikuks, kuid kelle elus ei avaldu enam Jumala armastus ja halastus, vaid kibedus ja viha (s 16).

Nüüd tahaks palvetada: “Lootuse Jumal, aita mul eristada tõde ja valet, kiitust ja meelitusi, ausust ja pettust. Tänan Sind sõprade ja tuttavate eest, keda ma võin usaldada.”

Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend! Õp 17:17

Selle kommentaari autor: Katrin Tammo