Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Saamueli 30:1-15
Taavet võidab amalekid1Kui Taavet ja tema mehed jõudsid kolmandal päeval Siklagi, olid amalekid tunginud kallale Lõunamaale ja Siklagile; nad olid Siklagi vallutanud ja tulega ära põletanud.
2Naised, kes seal olid olnud, niihästi pisikesed kui suured, olid nad viinud vangi; nad ei olnud surmanud kedagi, vaid viinud kaasa ja läinud oma teed.
3Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.
4Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.
5Vangi viidud olid ka Taaveti mõlemad naised: Ahinoam, jisreellanna, ja Abigail, karmellase Naabali naine.
6Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast; aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.
7Ja Taavet ütles preester Ebjatarile, Ahimeleki pojale: "Too mulle ometi õlarüü!" Ja Ebjatar tõi Taavetile õlarüü.
8Ja Taavet küsis Issandalt, öeldes: "Kas pean seda röövjõuku taga ajama? Kas ma saan nad kätte?" Ja Issand vastas talle: "Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!"9Ja Taavet läks, tema ja need kuussada meest, kes olid koos temaga, ja nad jõudsid kuni Besori jõeni, kuhu osa jäi peatuma.
10Aga Taavet jätkas tagaajamist, tema ja nelisada meest, kuna peatuma jäi kakssada meest, kes olid väsinud Besori jõe ületamiseks.
11Nad leidsid väljalt ühe Egiptuse mehe ja viisid selle Taaveti juurde; ja nad andsid mehele leiba süüa ja vett juua.
12Ja nad andsid talle tüki viigimarjakakku ja kaks rosinakakku; ta sõi ja ta vaim virgus, sest ta ei olnud kolm päeva ja kolm ööd leiba söönud ega vett joonud.
13Ja Taavet küsis temalt: "Kelle oma sa oled ja kust sa pärit oled?" Ja ta vastas: "Mina olen Egiptuse poiss, amaleki mehe sulane, ja mu isand jättis mind maha, sellepärast et ma kolm päeva tagasi jäin haigeks.
14Me tungisime kallale kreetide Lõunamaale, ja sellele, mis kuulub Juudale, ja Kaalebi Lõunamaale, ja me põletasime tulega Siklagi."
15Ja Taavet küsis temalt: "Kas tahad mind viia selle röövjõugu juurde?" Ja ta vastas: "Vannu mulle Jumala juures, et sa mind ei tapa ega loovuta mu isanda kätte, siis ma viin sind selle röövjõugu juurde!"
Ent naastes leiavad nad eest täieliku hävingu: kõik elus ja elutu varandus oli röövitud! See oli liig ka neile võitlustes karastatud meestele.
Sellises meeleheitlikus olukorras tehakse sageli meeletuid tegusid, aga paneme tähele, kuidas Taavet ennast kinnitas:
_______________________________ (s 6-8).
Mida võime siin Taavetilt eeskujuks võtta? Pangem tähele, kellelt tema nõu küsis.* Kuidas meie võime tänapäeval toimida, sattudes meeleheitlikku olukorda? Loe Fl 4:6-7.
Kas Taavetile polnud juba küllalt kannatusi osaks saanud? Ikka ühest hädaohust teise. Tuttav olukord ka meile. Kui sageli on meie südames kerkinud küsimus ja palve Jumala poole: ”Päästa mind sellest olukorrast, ma enam ei suuda!“ Ja Jumala arm on meid kandmas ka kõige raskemal tunnil.
* Õlarüü toomine (s 7) tähendas palves nõu küsimist Jumala käest. Vastus saadi uurimi või tummimi kaudu, mis asetsesid preestri õlarüü rinnakilbi sees (vt 2Ms 28:30).
Selle kommentaari autor: Mati Särglepp