Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 4:1-6
Kristlase elust ja kannatusest1Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast,
2nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi.
3Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes.
4Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid,
5nemad, kes peavad aru andma sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle.
6Sest just selleks on ka surnutele kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus nagu Jumal.
Kas nad on sind muutnud kibestunud ja nurisevaks inimeseks?
Jeesus kannatas. Tema kannatused tõid meile vabaduse nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Valus on Ta lubanud olla alati meie kõrval. Seda Ta ka teeb, kui me Talle oma südames ruumi teeme.
Veel üks tõsiasi: me võime Teda paluda ja vastused ei jää tulemata. Jeesus ongi ainus, kelle abile võid loota alati, teades, et Ta ei hülga sind kunagi. Ka kõige rängemas elukriisis ei ole sul muud vaja kui avada oma süda Talle ja öelda: “Siin ma olen, täis valu, kibedust ja meeleheidet, palun rutta mulle appi! Ta on su kõrval ja aitab. Korraga hakkab sul kergem. Siis veel kergem ja sa märkad, et tahad ka järgmises katsumuses hoida kinni Tema kindlast käest.
Tark on see, kes oma kannatustes on harjunud nägema vaid valgust, mida ee laotab tema südamesse, ja kes ei vaata kunagi varje, mida need heidavad kannatuste põhjustajaile.
Selle kommentaari autor: Katrin Tammo