Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 5:1-7
Nõuandeid vanematele ja noorematele1Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel:
2hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult,
3mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.
4Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.5Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu".
6Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal;
7heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!
Sageli on valed juhtimisvõtted, liigne võimuiha või autoritaarsus toonud kaasa mässe ja ülestõuse. Ka Jumal armastab korda, kuid meetodid selle saavutamiseks rajanevad pühendumisel ja alandlikkusel.
Alandumine on ühtviisi raske nii sellele, kes on pandud teiste üle juhiks, kui ka sellele, kes on teiste juhtimise all. Ometi puuduvad Jumala riigis positsioonid, mille inimene saaks endale ise välja teenida, vaid kõige peaks on Looja, kes ülendab ja alandab inimesi.
Alandlikkuses elada ei ole raske, kui tunnistatakse endale Jumala ülemautoriteeti. Kui Issand on pannud kellegi vanemaks, on see aukartustäratav amet, kus ei saa tegutseda oma võimuihast lähtuvalt. Kui Issand on pannud meile juhid, tuleb neid austada kui Jumala valituid.
Alandlikkus ei häbista ega rõhu, vaid annab rahu ja tasakaalu, kui elatakse koos Jumalaga. Küsimus on vaid selles, kas me usaldame ja armastame oma Jumalat sedavõrd palju, et julgeme elada pühendumises ja alandlikkuses.
Selle kommentaari autor: Margit Miller