Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 4:12-19
Kristlase elust ja kannatusest12Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast,
13vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.
14Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.
15Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!
16Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!
17Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi?
18Ja kui juba õige pääseb vaevu, kuhu siis satub jumalakartmatu ja patune?
19Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.
See on tulekuumus, mis pitsitab südant ning toob kaasa kahtluse, kas oled selle ära teeninud.
Kannatuses või hingepiinas inimene ei suuda sageli näha oma tugevaid külgi ja tulevikuperspektiivi ning rõhumise suurenedes paisub hirm ja ebakindlus toimuva pärast. Inimene vajab selles osas julgustust. Peetrus teab seda, toetudes oma elukogemustele: ta on läinud oma Issanda pärast läbi raskuste, mida paljud meist pole kogenud.
Kristlasena kannatamine ei ole häbi, vaid au. Kas meie täna oleme selleks valmis või teeme vaid neid valikuid, mis ei kahjusta meie reputatsiooni ja positsiooni teiste silmis?
Mõtle oma raskustes Issandale. Loe veel kord salmi 13. Kuigi sa ei pruugi veel täna näha lahendust ja põhjust oma kannatustele, on see ometi varjatult tulevikus vastu terendamas, et tiivustada sind ikka koos Jumalaga edasi minema.
Selle kommentaari autor: Margit Miller