Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2. Saamueli 1:1-16
Taavet leinab Sauli ja Joonatani1Ja pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
2vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
3Ja Taavet küsis temalt: "Kust sa tuled?" Tema vastas: "Ma olen Iisraeli leerist pääsenud."
4Ja Taavet ütles temale: "Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!" Ja ta vastas: "Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud."
5Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas: "Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?"
6Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: "Ma juhtusin kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
7Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma vastasin: Siin ma olen!
8Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen amalek.
9Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
10Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia oma isandale."
11Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki, nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
12Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast, sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.13Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud: "Kust sa pärit oled?" Ja see vastas: "Mina olen võõrsil elava amaleki mehe poeg."
14Ja Taavet ütles talle: "Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?"
15Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: "Tule siia ja mine talle kallale!" Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
16Ja Taavet ütles temale: "Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu."
Eelmises peatükis (1Sm 31) kirjeldatakse Sauli surma pisut teisiti. Ilmneb väga selgelt, et noor amaleki mees ihkas oma kirjeldatud teo eest Taavetilt autasu saada. Amalek aga ei tundnud Taaveti südant ja õiglust, mis temas oli. Taavet hoopis imestas, kuidas amalek suutis teha midagi sellist (s 14) – tappa Jumala võitu.
Selline reaktsioon oli amaleki noormehele ootamatu, kuid Taavet oli mees Jumala meele järele. Suures osas mõistetamatuks jääks see inimestele, kelle mõtlemisviis on: kui vaenlane on surnud, tuleks rõõmustada; kui esineb võimalus vaenlast tappa, siis tuleb seda teha jne. Taaveti ellusuhtumine on aga hoopis teistsugune ja tema väärtushinnangud erinevad. Ta ei hooli omaenda õigusest ja heaolust, vaid sellest, et mitte minna vastuollu oma südametunnistusega, et elada Jumalale meelepärast elu (vt Õp 24:17, 18).
Taavet austas Jumalat ja Jumal õnnistas teda.
Selle kommentaari autor: Mari Kurg