Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 73
Õelate saatus1Aasafi laul.
Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
2Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11Ja nad ütlevad: "Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?"
12Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Vaene mina!
Psalmi alguses hüüab ta, et Jumal on hea (1), kuid kohe edasi 2-14 ei näi see headus teda mitte üks põrm aitavat. Pigem võiks salme 2-14 pealkirjastada hädahüüuga: „Vaene mina!“
See on kirjeldus sellest, mida ta enese ümber näeb ja mis on konfliktis esimeses salmis väljendatud teadmisega Jumala headusest. Tal on terav silm-lisaks õelate kurjusele, ülbusele, vägivallale ja pettusele märkab psalmist, et hea põli iseenesest ei tee kedagi paremaks (7-11), pigem veelgi ülbemaks. Ja see peaks tervendama ka meid ilusioonidest, a la kui vaid mu elu kitsaskohad laheneksid küll ma siis jaksaksin ka parem inimene olla.
Õnnelik mina!
Psalmist ei jää rahule oma kokkuvõttega, vaid ta hakkab otsima teed välja.
Ta pöördub vaatama mujale ja leiab uue perspektiivi. Aga see ei tule lihtsalt – kõigepealt tuleb tal taastada kadunud kontakt Jumalaga, tuleb minna tagasi sinna, kus Jumal on leitav (17). Koos mõistmise ja kõrgema nägemisega tuleb ka vabanemine (21-26), millele võik panna pealkirja „Rikas, õnnelik mina!“
Nüüd on tal lihtne tunnistada isegi oma eelnevat, totrat käitumist. Ta näeb kibeduse vilja oma südames aj tunnistab sellise tarkuse tühiseks. Nüüd saab ta kogemuse kaudu hüüda: “Jumal on tõesti hea!“
Siit võime õppida kõigepealt kuhu ja kuidas vaadata. Juba laulu alguses teadis psalmist, et Jumal on hea, ent vaatas ikkagi vales suunas. Argielus juhtubki tihti, et meie silme ees olev reaalsus muutub meie jaoks kõikemääravaks ja märkamatult kaotame usu Jumala kõikvõimsusesse.
Ometi on alati olemas ka usu-reaalsus, kuhu Jumal tahab meid viia ning kus olukorrad paistavad igaviku valguses. Ja seal leiame enesele hingamise.