Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Hesekiel 18: 1-20

Teisipäev, 3. August 2004

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekiel 18: 1-20

Igaüks vastutab oma tegude eest
1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2"Mis teil on mõttes, kui lausute seda kõnekäändu Iisraeli maa kohta, öeldes:
"Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad"?

3Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei tohi teil enam olla selle kõnekäänu lausujat Iisraelis.
4Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing - need on minu. Hing, kes teeb pattu, peab surema!
5Aga kui keegi on õige ja teeb, mis on seadusepärane ja õige:
6ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist, ei ligine naisele, kellel on kuuveri,
7ei rõhu kedagi, annab tagasi oma võlglase pandi, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
8ei anna raha rendi peale ega võta liigkasu, hoiab oma käe ülekohtust, teeb tõelist õigust inimeste vahel,
9käib mu määruste järgi ja peab mu seadusi, neid ustavalt täites - see on õige: ta peab tõesti elama, ütleb Issand Jumal.10Aga kui temale sünnib üleannetu poeg, kes valab verd ja kes teeb üheainsagi neist tegudest -
11kusjuures tema ise ei ole aga teinud kõike seda -, ja too sööb mägedel, häbistab oma ligimese naist,
12rõhub viletsat ja vaest, röövib, ei anna panti tagasi, tõstab silmad ebajumalate poole, teeb jäledust,
13annab raha rendi peale ja võtab liigkasu - kas peaks too jääma elama? Ta ei jää, ta on teinud kõiki neid jäledusi, ta peab surema, ta veri tulgu tema peale!14Aga vaata, kui temale sünnib poeg, kes näeb kõiki oma isa patte, mida see on teinud, ja ta kardab ega tee nõnda:
15tema ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist,
16ei rõhu kedagi, ei võta panti, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
17hoiab oma käe viletsa kallalt, ei võta renti ega liigkasu, teeb mu seaduste järgi, käib mu määruste järgi - tema ei sure oma isa süü pärast, ta jääb tõesti elama.
18Aga tema isa, vaata, peab surema oma süü pärast, sest ta on rõhunud, on röövinud oma venda ja on teinud oma rahva keskel, mis ei ole hea.
19Ja teie küsite: "Mispärast ei kanna poeg isa süüd?" Kui poeg on teinud, mis on kohus ja õige, on pidanud kõiki mu määrusi ja on neid täitnud - siis peab ta tõesti jääma elama!
20Hing, kes teeb pattu, peab surema! Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus!

Sundasumisel elav rahvas ei arvanud enesel oma hädades süüd olevat. Selle asemel süüdistasid nad kõnekäändu kasutades kõigis oma hädades Jumalat. <br>MIKS LASTE HAMBAD ON HELLAD?

Selle kõnekäänu taga sisaldub üldisem ja ajakohane küsimus kannatuse olemusest iga põlvkonna jaoks. Üks teine ütlus kirjeldab tõetruult inimloomust: „Headel aegadel kiitleb ta iseenesest ning halbadel päevadel otsib ta vigu kõikide teiste juurest.“
Kannatuse probleemi käsitleb psalmist lauludes 37 ja 73, samuti Iiobi ja Koguja raamat.
Kõigis ülalmainitutes ja ka Hesekieli raamatus antakse kaks põhilist vastust sellele keerulisele küsimusele.
1) Kõik inimesed on Jumala omad, ja temal on enese omadega õigus teha seda, mida ta õigeks peab.
2) Iga inimene kannab isiklikku vastutust Jumala ees: patutegija osaks jääb surm, õige osaks elu.
Prohvet kasutab näitena kolme põlvkonda. Jumala tahet austavale ja arvestavale põlvkonnale saab osaks heldus ja headus. Iga inimene vastutab isiklikult Jumala ees ja keegi ei saa veeretada enese vastutust teise õlgadele.
Sattudes kiusatusse toimida Jumala tahte vastaselt, hakkame oma patuse loomuse tõttu Jumalat süüdistama ebaõigluses, liigses nõudlikkuses ning omi mõtteid õiglasteks ja õigustatuiks pidama.
Jumala muutumatu tahe on kinkida inimesele elu. Just seetõttu astub ta vahele, kui näeb meid valimas surma teed. Ometi ei sunni ta kedagi eluteele vägisi vaid esitab kutse mitmel eri viisil inimese elu jooksul. Kui kogu elu vältel keeldume tema kutsele vastamast, jääb meie osaks igavene surm, kuigi Jumal seda meile ei soovi.

Kui julgeme uskuda, et Jumal tõesti soovib meile head, siis kaob ka kartus anda oma elu täielikult tema kätesse.

Selle kommentaari autor: Jukka Norvanto