Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 17:16-34
Paulus Ateenas16Aga kui Paulus neid Ateenas ootas, siis ta ärritus vaimus, nähes linna ebajumalakujusid täis olevat.
17Ta arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutide ja proselüütidega ning turul iga päev nendega, kes tema juurde juhtusid.
18Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: "Mida see lobasuu tahab öelda?" Teised aga: "Tema näib kuulutavat võõraid vaime." Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest.
19Ja nad võtsid ta kinni ja viisid Areopaagile, sõnades: "Kas me võime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa räägid?
20Sest sa tood meie kõrvu võõrastavaid asju. Me tahame nüüd teada saada, mis need õige on."
21Kõigil ateenlastel ja seal elavatel muulastel ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.22Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: "Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud,
23sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: "Tundmatule Jumalale." Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.
24Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud,
25ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, - tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.
26Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,
27et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,
28sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud:
"Sest ka meie oleme tema sugu."
29Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.
30Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.
31Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist."32Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: "Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda."
33Nõnda läks Paulus nende keskelt ära.
34Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks, nende seas ka Areopaagi liige Dionüüsios, ja üks naine, Damaris nimi, ja teisigi koos nendega.
Paulus valib huvitava strateegia. Kuigi ametilt telgitegija, ei püstita ta koheselt koosolekutelki ega asu reklaamima esimest koosolekut. Tal on aega hoopis kõndida linnas ringi ja tutvuda selle pühapaikadega. Täpselt samamoodi alustas kord Nehemija Jeruusalemma taastamistööd. Keset ööd ratsutas ta välja, et uurida müüride seisukorda.
Oma ülesande täitmist alustas Paulus turul, vesteldes nendega, kes „tema juurde juhtusid“. Juhus ja plaan täiendasid teineteist kenasti! Jutuajamiste tulemusel tõusis kohalike filosoofide huvi mehe ja tema sõnumi vastu. Vastuse nende küsimustele annab Paulus oma kuulsas Areopaagi kõnes. Saanud suurepärase idee tundmatule jumalale püstitatud altarist, lõi ta just selle kaudu silla oma kuulajateni.
„Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.“ (s 23)
William Barclay on öelnud: „Kõikidest päevadest on kõige ohtlikum see, mil inimene märkab, kui kerge on rääkida tulevikust.“ Pauluse kõne meeleparandusest ja tulevasest kohtust põrkas ateenlaste suhtumisele: hea väitlus ja kõneosavus iseeneses oli neile esmane väärtus, sõnumist tulenevad järeldused ja tegutsemisjuhendid aga teisejärgulised.