See kõik tundub sellise sürrealistliku kafkaliku pildina, me võiksime öelda. Aga ma arvan, et siin on ka sõnumid meie kõikide jaoks.

Kõigepealt see, et Paulus tahab minna sinna rahvakoosolekule. Apostel teeb otsuse, ta püüab seda rahvakoosolekut mingil määral ära kasutada oma evangelistlikus töös. Ja siis on teised inimesed, jüngrid, kes ei lase tal seda teha. Ma arvan, et nii mõnikordki me vajame enda kõrvale inimesi, kes mõnes väga olulises situatsioonis annaksid meile nõu, mis on väga vajalik nõu, kuid mis võib sel hetkel tunduda meile kas valena või mitte kõige õigemana. Aga lõpuks siiski on see nõu, mis maksab, mis on oluline, mis on vajalik. Paulus teeb nende nõu järele.
Kui see karjumine seal aga edasi läheb, ja lõpuks Aleksandros, üks juut, püüab seal mingisugust selgust tuua ja seal sõna võtta, siis läheb asi veel hullemaks. Lõpuks lahendab probleemi üks linnakirjutaja, kes tolle aja ühiskonnas omas väga suurt tähendust. Tema suutis viimaks selle seltskonna maha rahustada ja näidata ära, et tol hetkel oli kõige kasulikum, kõige mõistlikum mõelda loogiliselt. Siingi on oma mõte meie kõikide jaoks. Kui me satume raskustesse, muredesse, kui me satume sellistesse kummalistesse situatsioonidesse, siis me tahaksime väga tihti tormata sündmuste keskele, inimestele selgeks teha, kuidas asjad tegelikult on. Ja nii mõnigi kord on seda väga raske teha.Nagu humoorikalt öeldakse, on väga raske tõestada, et sa pole elevant. Ja ometi, mõnikord polegi vaja seda teha. Pole see mitte meie ülesanne. Jumal korraldab asjad niimoodi, et inimeste keskelt tõuseb keegi üles ja annab lahenduse, mis kogu situatsiooni paneb paika. Ja ma arvan, et seegi lugu, mida meile siin kirjutatakse, toob meile sellise olukorra väga selgelt silme ette. Paulus arvas, et ta ees on üks suur rahvahulk, kellele on võimalus midagi edasi anda, ka Aleksandros arvas, et ta võib midagi selgitada, aga lõpuks oli linna kirjutaja see mees, kes rahuliku, kaine, väga asjaliku argumentatsiooniga toob selle rahva taas nagu enese mõistmisele, tundmisele tagasi. Need seisukohad, mida ta väljendab, on täiesti arukad, õiged, ja nende sõnadega, mida linnakirjutaja ütleb, õnnestub tal rahvakoosolek laiali saata.

Lõpuks võibolla veel selline mõte. Kui on tekkimas üks situatsioon, kus inimesed erakordselt reageerivad kristlikule sõnumile – võib-olla see reageering ei ole positiivne, aga nad reageerivad, nad teevad midagi - siis me tunnetame oma sisemuses, et nüüd on õige aeg, nüüd me peaksime natuke veel kuumust juurde panema ja hakkame kuulutama nendele inimestele. Aga tihti on olukord selles, et see ei ole mitte Jumala aeg. Need inimesed on kuidagi nagu üle vindi keeranud. Sealt ei tule enam midagi. Seal puudub see ettevalmistav pinnas.