Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3 Ms 17:1-16
Ohvripaik1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Räägi Aaroni ja ta poegade ning kõigi Iisraeli lastega ja ütle neile: Issand on käskinud öelda nõnda:
3Kes iganes Iisraeli soost tapab härja või lamba või kitse, leeris või väljaspool leeri,
4aga ei vii seda kogudusetelgi ukse juurde ohvrianni toomiseks Issandale Issanda eluaseme ees, sellele loetakse see veresüüks: ta on valanud verd, ja see mees tuleb hävitada oma rahva seast!
5Seepärast toogu Iisraeli lapsed oma ohvriloomad, mis nad seni väljal tapsid, ja viigu kogudusetelgi ukse juurde preestri kätte ja tapku need tänuohvriks Issandale!
6Ja preester piserdagu veri Issanda altarile kogudusetelgi ukse ees ning süüdaku rasv põlema Issandale meeldivaks lõhnaks!
7Ja nad ei tohi enam tappa oma tapaohvreid paharettidele, kelle järel nad hoora viisil käivad: see olgu nende sugupõlvedele igaveseks seaduseks!8Ja ütle neile: Igaüks Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist, kes ohverdab põletus- või tapaohvrit,
9aga ei vii seda kogudusetelgi ukse juurde Issandale ohverdamiseks, tuleb hävitada oma rahva seast!Vere söömise keeld10Ja kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu ja hävitan tema ta rahva seast.
11Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu.
12Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: Ükski teist ei tohi verd süüa, ka teie keskel asuv võõras ei tohi verd süüa!
13Igaüks Iisraeli lastest ja nende keskel asuvaist võõraist, kes kütib söödava jahilooma või linnu, peab selle vere maha kallama ja mullaga katma.
14Sest kõige liha hing on tema hinge sisaldav veri. Ja ma ütlen Iisraeli lastele: Te ei tohi süüa mitte ühegi liha verd, sest iga liha hingeks on ta veri. Igaüks, kes seda sööb, hävitatagu!15Ja igaüks, kes sööb raibet või mahamurtud looma, olgu päriselanik või võõras, peab pesema oma riided ja loputama ennast veega ning olema õhtuni roojane; siis ta on puhas!
16Aga kui ta ei pese ja oma ihu ei loputa, siis ta kannab oma patusüüd."
Loomi ei tohtinud hukata kus juhtus, vaid seda võis teha ainult kogudusetelgi ukse juures. Selle seadmise eesmärgiks oli vältida väljadel toime pandud ohverdamisi, millega teeniti ebajumalaid ning ohver pühendati kõrbedeemonitele.
Karistusena mainitud „rahva seast hävitamine“ võis tõenäoliselt tähendada koguduse hulgast eemaldamist. Antud seadmine kehtis kogu Iisraelile, seal hulgas ka muulastele, kes elasid rahva keskel. Kogu rasv tuli lõhnaohvrina põletada Jumala ees ja alles seejärel võis süüa liha. Nii oli Jumala rahva toidumäärustes arvestatud ka liigse rasva tarbimise mõju tervisele.
Veri on lepingumärk. Ja vere söömise keeld oli Iisraeli rahva usu alustalasid. Verd ei tohtinud nautida, vaid hukkamise käigus pidi see voolama maha. Veres on elujõud ning kõik elu on Jumala oma.
Jumal on otsustanud, et vaid Jumala Poja enese veri võib tuua puhastuse pattudest. Kristuse veri, on uue lepingu veri, milles meil on lunastus. Jeesuse ristivere läbi on Jumal teinud rahu kogu looduga. Aabeli veri kisendas kättemaksu järele, Jeesuse veri tõi lepituse. Seega on Jeesuse toodud ohver täielik ning lõplik, ning Vana Testamendi ohvrite sarnaseid ohvreid pole enam vaja tuua ning neid ei tohigi tuua.
Selle kommentaari autor: Marja Heimala-Pelkonen