Iga inimene puutub iga päev kokku hea ja kurjaga. Nagu ütleb selle kirjakoha 26. salm: Ja see, kes laskis siku lahti Asaselile, pesku oma riided ja loputagu oma ihu veega, alles pärast seda ta tulgu leeri. Siin on siis juttu ühest kõlvulisest mehest, kes selle patuoina viib kõrbesse Asaseli kätte: Kõrbes usuti elavat kurjad vaimud, kõrbes usuti elavat ka vanakuri ise, Jumala vastane jõud. Iga inimene vajab puhastumist. Laialt on teada-tunda selline mees nagu Griðka Rasputin, kes tsaari õukonna juures päris mõnusalt mitu aastat veetis. Rasputini elufilosoofia ja elukombed on üsna vastuolulised ja palju tuntud. Rasputini väärtegudest räägiti palju, samas tsaarinna seisis alati tema eest ja ütles, et kui Griðka kahetseb pattu, siis väga sügavalt. Ja pärast iga patukahetsushoogu on ta kui puhtakspestud, pesupalist väljavõetud lapsuke. Emotsioonid meeleparanduse puhul ei ole kindlasti halvad, nad on isegi head. Kirikuisad räägivad, et inimene ilma emotsioonideta ei ole tunnetanud inimese olemise kõiki sügavusi. Aga emotsioonid ei pruugi alati olla sügavad. Siin on ka teadlikku ohverdamist ja teadlikku igapäevast tööd. See on igapäevane väljakutse. Sellega on täpselt samamoodi, nagu armeega. Ka Paulus kirjeldab sõjariistu, toob näiteks sõjavarustust, ja ega vanad roomlased ilmaasjata ei lasknud oma vägedel teed ehitada sel ajal, kui nad ei sõdinud. Armee, mis ei treeni, on nõrk. Ja armee, mis jagab autasusid, ilma et selle taga oleks tugevat tööd, võib jätta küll endast mulje, kui teenekast ja oskuslikust väest, aga kui see satub kokku tõelise vaenlasega, purunevad illusoorsed plaanid, tuleb esile iga nõrk koht, ja kokkupõrge lõpeb kaotusega. Ja nii see on. See on inimese igapäevane töö. Nagu ütleb Abraham Jakov Sadagorast, üks hassiidlik õpetaja: Kogu loodu, taimed ja loomad, toovad ja annavad end inimesele, kuid inimese kaudu tuuakse ja ohverdatakse nad Jumalale. Kui inimene puhastab ja pühitseb end kõigis oma liikmeis nagu andi Jumalale, puhastab ja pühitseb ta iga loodut. Inimese läbi siis on kõigel antud võimalus vabaneda. Ja ka inimesel endal.
Antud kirjakoht räägib siis patuoinast. Aga siin ei saa inimene loota mitte ainult selle peale, et keegi teine tema eest kõik ära teeb. Kui meie andestame, andestatakse ka meile ja me saame iga päev alustada uuesti. Rasputini emotsioonid olid kindlasti väga värvikad, tema patukahetsust oli kindlasti üsna huvitav jälgida, aga tõenäoliselt jäi siin puudu paljustki olulisest. Püha Evagrius ütleb: Pääsemise algus on enese süüdistamises. Püha Jesaja ütleb: Jumal tahab, et me parandaksime meelt viimase hingetõmbeni. Jesaja raamatu 1. peatükis loeme: Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks, kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks. Patuoinale seotigi veripunane lint sarvede külge kogu Iisraeli rahva pattude märgiks. Ja me teame ju hästi, mis tähendab kellestki patuoinast teha. Vanglates on teatud kategooria kinnipeetavaid, kes istuvad kellegi teise eest, nad kannavad kellegi teise karistust. Siin ma ei taha küll otsest paralleeli tõmmata Jeesusega, aga eks oleme meiegi kurja loomuga, nagu kõik inimesed. Jeesus on kandnud meie patud, tema vermete läbi on meile tervis tulnud, ja Jeesus on patuoinaks saanud ja läinud surmavalda Asaseli juurde. Aga mitte kui ohver, vaid ta on võitnud surmavalla, et need kes temasse usuvad, saaksid osa valgusest. Olgu meiega siis Issanda Jeesuse arm ja vägevus, et me igapäevases uues võitluses tugevad oleksime. Püha Evagrius ütleb veel, et pääsemise algus on enesesüüdistamises. Ja see on täpselt seesama, mida ütleb Jeesus, et nähes pindu teise silmas, me ei näe palki enda silmades. Ja nii lihtne see tõde ju ongi, nagu kõik Jumala tõed, et kõik, mis meil on, oleme me saanud Jeesuse Kristuse läbi ja siin käib inimene ja Jeesus Kristus iga päev käsikäes sedasama teed.