Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 42
Igatsus Jumala järele1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?"
5Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
11Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?"
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Loetud psalmi tõukejõuks on vajadus - nii suur ja haigettegev igatsus Jumala ligiolu järele, et seda võib võrrelda meeleheitel hirve kisendamisega kuivanud veelätte ääres. Jumala ligiolu on möödunud aegadel olnud psalmisti jaoks tegelik ja intensiivne. Seda on ta kogenud Jumala kojas, Jeruusalemmas ning ta meenutab elavalt pilte palverännakust sinna. Aga nüüd ei suuda ta kogetut enam uuendada, sest on kas teadmata poliitilistel põhjustel või vanaduse ja jõuetuse läbi määratud eksiili. Nüüd elab ta kaugel põhjas, seal kust saab alguse Jordani jõgi, Hermoni mäge ümbritseval kaunil maa-alal. See kaunis maa on täis jõgesid ning koski, kuid võttes kasutusele uue kujundi, kirjeldab laulja kogetavat uppumisena ahastuse voogudesse ja lainetesse.
Tema ahastuse allikas on Jumalast äralõigatu tunne: just siit ammutab jõudu see kustutamatu janu. Kristus nimetas taolist Jumala järele janunemist „õnnistatuks“ (Mt 5:6) ning kuulutas oma väest kustutada selle piin igaveseks. Kristuses saab Jumala ligiolu tõelisuseks ning see jumalik tõotus leiab kinnituse piibliloo lõpus (Ilm 21:6). Selleks, et meie võiksime saada päästetud oma janust, pidi Kristus ise kannatama koos meiega ja nii on tema kisendamine ristil „Mul on janu“ täis füüsilist, aga ka vaimset piina.
Laulu refräänis ja lõppjärelduses aimab laulja tulevast võitu ning usk muudab selle tema omaks (12).
Selle kommentaari autor: Ruth Etchells