Elava palveelu lahutamatuks osaks on eestpalved - teiste murede ning ühiste probleemide Jumala ette viimine. Ka kirikutes läbiviidavad jumalateenistuste uuendused pürgivad eestpalvetele enam ruumi ja aega jätma. Kui on jäetud aega eestpalvetamiseks, vallandub aga õnnistust toov ahelreaktsioon: eestpalvesoove on sageli nii palju, et kõiki isegi ei jõuta ette lugeda, ja siis tuleb organiseerida eestpalveõhtuid või muid koosviibimisi palvetamiseks. Neis aga saab enam süveneda sellesse, mida Piibel õpetab palvetamisest ja palvete kuulmisest. Tänapäeval on paljusid, kellel puudub lõplik selgus selle kohta, milline kristlase palvetamine üldse olla võib.
Piibli- ja palvetööd käivad käsikäes. Ükskõik kui „kuiv“ mõnel hetkel vaimulik olukord võib tunduda - või ka just sellepärast - reageerib kristlane Jumala kutsele kohtuda palves ja piiblilugemises Temaga. „Kristuse saladus“ ,evangeelium, ei avane pelgalt inimliku rääkimise või kuulmise vahendusel, vaja on rohkem palvet ning vähem armastuseta kriitikat.

Kõiki vaimulikke kõnede pidajaid puudutab salmis 6 esitatud kvaliteedinõue: kõne peab olema nii meeldiv (armu sees) kui ka soolane. Soolasus, meeldiva vastandina, võib tähendada kirbet tõe maitset, ülesehitavat manitsust, mis on siiski esitatud pahandumist tekitamata.
Juba eespool (3:8-9) manitseb Paulus koloslasi hoolikalt jälgima oma sõnakasutust.