Täna uurime ilmselt üht vanimat algkristlikku „seinasalmide kogumikku.“
Taolised, peresuhteid puudutavad määrustikud, olid kasutusel juba enne ristiusu tulekut ning neis manitseti vanemaid kasvatama oma lapsi korralikeks kodanikeks.
Korralik kodanik olemine ei pruugi aga sugugi tagada taevast kodakondsust. Kristlased põhjendavad oma elusihid lähtudes Jumala ilmutusest ning ühine kooselu sujub palju paremini kui naised, mehed, vanemad, lapsed, isad ning teenijad peavad meeles, kelle ees nad viimselt oma tegudest aru peavad andma.
Tekstis antud juhtnööre naistele ja meestele võib kogeda ebavõrdseina, kuid vaadelda tuleks neid pigem sügavuti kulgeva vastasmõjuna.
Näeme, et laste kasvatamises asetab tekst vanemad teineteise kõrvale. Mehe positsioon tolleaegses ühiskonnas oli tugev nii abikaasana, isana, aga ka isandana. Ilmselt sellest tulenevalt oli ka kiusatus oma positsiooni kuritarvitada suur ja tuttav isegi kristlikes kodudes.
Tõenäoliselt oli suur osa Kolossa koguduse liikmeist orjad. Koduorjade olukord tollal ei olnud laita, seda peeti peaaegu võrdseks sulaste olukorraga. Tänases tekstis on neid puudutavad määrused kogu eluolu hõlmavad: kuuletuge, tehke kogu hingest, teenige Issandat Kristust!
Väljend „Issand Kristus“ on suhteliselt väheesinev ning siin rõhutab see, et orjadel ei tule isandaiks pidada vaid oma tööandjaid, vaid ka nende üle valitsevat Kristust - ülimat valitsejat.