Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:14-21
Jeesus hoiatab variseride haputaigna eest14Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva.
15Ja Jeesus kinnitas neile: "Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!"
16Ja nemad arutasid omavahel: "See ongi see, et meil ei ole leiba!"
17Seda märgates ütles Jeesus neile: "Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva?
18Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles,
19kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?" Nad ütlesid talle: "Kaksteist."
20"Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?" Ja nad ütlesid: "Seitse."
21Ja Jeesus ütles neile: "Kas te ikka veel ei saa aru?"
Inimmälu lühidus ilmneb sageli asjaolus, et uue probleemi kerkides on äsja kogetud abi ja hoolitsus juba unustatud. Jüngridki olid ime juba unustanud, kuigi Jeesus ei olnud nende seast lahkunud, pakkudes endiselt hoolitsust ja turvatunnet.
Usaldus ning turvalisuse tunne ei teki ühe hetkega, vaid vajavad aeglast tugevnemist usaldusväärses keskkonnas. Teinekord aga on tähelepanu äratamiseks vaja pisut raputamist ja karmustki. Just seda Jeesus teeb, küsides: „Kas te siis ei mõista? Ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva?“
Need kolm jüngritele esitatud küsimust võiksid olla juhtnööriks täna ka meile. Kui meie teekond kulgeb murede meelevallas, on ehk seda enam põhjust peatuda kuulama ning vaatama - sest just sel teel võib hakata tekkima arusaamine. On vaja näha Jeesust sellisena, nagu evangeeliumid ning paljude kaasusklike kogemus teda meile kirjeldab. On vaja lahti saada oma südamekõvadusest ning kuulda tegelikult tema sõnu, tema kõnet, neid, kes temast tunnistavad. On vaja vaadelda tema tegusid ning avardada oma arusaamist tema ligiolus.
Selle kommentaari autor: Ulla Poikonen