Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:22-26
Jeesus tervendab pimeda Betsaidas22Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
23Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: "Kas sa näed midagi?"
24Pime vaatas üles ja ütles: "Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas."
25Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.
26Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: "Ära mine külasse!"
Välistele vahenditele ei ole omistatud maagilist tähendust - Looja teab, et Tema loodud inimesed vajavad vahel “võidmist süljega”, kuigi abi ei olnud võidmises endas, abi oli Jeesuses.
Ka paljude inimeste usuletulek on toimunud momentaanselt, eriti vaimulikel ärkamisaegadel. Inimene võib ootamatult saada selguse oma patu suhtes, pattude andestuse ja igavese elu lootuse. Teised elavad kaua rahutu südamega, otsivad ja palvetavad ning saavad teatud hetkel mingil määral südamerahu. Nad usuvad, aga neil puudub Jumala lapse selge tunnistus (vt 1Jh 5:10-11) - umbes nii, nagu pime tänases loos esialgu küll nägi, aga mitte selgesti. Sellise inimese nõrka usku ei tohi alavääristada, sest seegi on Kristuse tõelise puudutuse tundemärk. Algajat tuleb julgustada ja aidata tal minna taas Jeesuse juurde, eraldudes kõigist segavatest olukordadest.
Jeesus on tõotanud, et Ta viib lõpule hea töö, mida Ta on alustanud inimeses. See tõotus kehtib ka tänapäeval. Takistus võib olla vaid inimeses endas, kui Jumala täiuslik töö pooleli jääb. Kui pime mees oleks pärast Jeesuse esimest puudutust ära läinud, siis olekski ta poolpimedaks jäänud.