Laulja viib meid praeguse Iraagi territooriumile, tollase Kesk-Babüloonia aladele, kuhu viidi ka vangi võetud juudi rahvas. Neid ei hajutatud seal, vaid lubati võõrsil asutada oma kogukond, mille raames tohtisid nad edasi praktiseerida ka oma usukombeid. „Vangipõlves piinlemine“ (s 3) võis muuhulgas viidata ka vaimsele kodutusele ning juurtetusele, mis paratamatult saab iga sõjapagulase kogemuseks.
Babülooniasse deporteeriti inimesi Juuda aladelt kolmel korral: esimene ja suurim hulk viidi aastal 597 eKr., teine peale Jeruusalemma hävitamist 586 a., ning viimane aastal 582. Oli tänase psalmi kirjutaja olnud teise rühma koosseisus? Tundub küll, eriti lugedes viidet Jeruusalemma hävitamisele (s 7) ning s 9 väljendatud ehmatavat soovi. Oli ta oma silmadega näinud, mis sündis Jeruusalemma väikelastega babüloonlaste vallutuse ajal?

Inimlikult võttes on kerge leida süüdlast. Vaimulikust vaatenurgast aga lõikas Juuda seda, mida oli külvanud. Aastakümneid olid prohvetid hoiatanud ähvardava saatuse eest. Ja möödub palju aega, enne kui tunded faktide ees taanduvad. Tulemata ei jäänud ka Edomi ja Babüloonia karistusaeg (vt Jer 4:1-18 ja 50,51).

Siiski koges vangiviidud juudi rahvas imet, kui nad viimaks leppisid paratamatuga. Rahva vaimulik elu elavnes; taas tõsteti ausse ümberlõikamise, sabati ja käsuseaduse praktika; rajati sünagoogid; ühised pühad ja pidustused tugevdasid rahva oma juurte tunnetamist. Ja kui 538 aastal tekkis võimalus kodumaale tagasi pöörduda, asusid teele need, kelle koduigatsus oli kandnud head vilja.