Üsna tõenäoliselt oli Kõrkjamere äärde viiv tee kuiv ning sellel rändamine vaevane, ja mõte maa vallutamisest muutub rahvale sama häirivaks kui kivid kingade sees. Nad hakkavad nurisema Jumala ja Moosese vastu.
Lihtne! Kui soovid orjaks jääda, pole sul vaja ka kuhugi rännata. Ei mingit vaeva, peale praeguse orjuse! Jumalalt tulev roog on vilets ning alatine rändamine raske!
Jälle pidi Jumal rahvast kasvatama. Seekord madude ja surma abil, millele kiiresti järgnes rahva meeleparandus ning palve.
Oma süü tunnistamisest sai alguse paranemine ning vaskmadu püstitati Jumala korralduste kohaselt. Kummalisel kombel jõuame viimaks ikkagi silmitsi sellega, millest meie probleem alguse on saanud. Ja alles sellele uuesti vaadates ning meelt parandades algab meie paranemine.
Ja taas on rahvas kõrbes. Seekord aga õnnestub vett saada ilma kahju kannatamata, sest nüüd järgitakse Jumala juhtnööre. Rahvas peab kokku kogunema, sest üheskoos Jumala ees olemises peitub Jumala tõotuse kohaselt vägi. Ja seekord tõstab rahvas Jumala poole ülistuse, mitte nurina hääle. Tõesti, abi tuleb Jumalalt!