Kohe esimesel kohtumisel võtavad juutide preestrid ja muud peamehed ette vana, aga nende meelest lahendamata asja: nad tahavad saada Paulust Jeruusalemma. Ja milline tähelepanuväärne sõnastus: “Paluda Paulusele seda armu, et ta toodaks Jeruusalemma.” Aga mis arm see neil mõttes oli, seda selgitab lause lõpuosa: neil oli plaanis konvoid varitseda ja Paulus tee peal ära tappa. Festus ei lase ennast sellest plaanist esialgu kõigutada ja ütleb selgelt: “Paulus on Kaisareas, ja kui kellelgi on tema vastu kaebamist, tulgu sinna.” Mõne päeva pärast siirduski Festus ise Kaisareasse ja seal toimus kohtuistung. Jeruusalemmast tulnud juudid esitasid mitmeid raskeid süüdistusi, aga ei suutnud neid tõestada, ja Paulus kaitses ennast kindlalt, öeldes, et pole eksinud ei juutide käsu ega pühakoja ega keisri vastu. Maavalitseja oli sattunud nüüd küllaltki täbarasse olukorda: süüdistused ei olnud vettpidavad ja need ei olnud ka kinnitust leidnud. Peaks nagu Pauluse vabastama, aga see tekitaks Jeruusalemma delegatsioonis suure pahameele. Ja nii otsustabki Festus minna välja intriigile, küsides Pauluselt, kas ta tahab minna Jeruusalemma, et seal uuesti kohtu ette astuda. Paulus mõistab, et selle ettepaneku vastuvõtmine tähendaks kindlat surma. Seda ju juudid ainult ootasidki, et saaks teda kuidagi Jeruusalemma tuua ja siis tee peal kõrvaldada. Ja nii leiab ta siis lahenduse, nõudes keisri kohut. Maavalitseja on asja oma kaelast ära saanud ja juutidega suhted ka säilitanud. Võimumängude järjekordne vaatus on läbi.

Mida võiksime tähele panna sellest loost? Seda, et võimumängudes kipub lihtne ja ilma süüta inimene olema see, kes ikka kannatada saab. Kas peaks lähiümbrusest näiteid tooma? Ilmselt ei ole vaja, sest võimumängudes kahjusaanuid on ilmselt ka raadiokuulajate hulgas.