Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:13-27
Paulus kohtub kuningas Agrippaga13Aga mõni päev hiljem saabusid Kaisareasse kuningas Agrippa ja Berenike Festust tervitama.
14Kui nad olid juba mitu päeva seal viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse lugu: "Feeliks on jätnud vangi ühe mehe,
15kelle vastu mu Jeruusalemmas oleku ajal juudi ülempreestrid ja vanemad esitasid ametliku avalduse ja palusid tema surmamõistmist.
16Ma vastasin neile, et roomlastel ei ole kombeks ühtegi inimest anda hukkamiseks, enne kui süüdistatav saab võimaluse seista silm silma vastu süüdistajatega ja kosta enda eest kaebuse vastu.
17Kui nad siis siia tulid, istusin ma viivitamata järgmisel päeval kohtujärjele ning käskisin mehe ette tuua.
18Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes, nagu mina oletasin,
19vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis elavat.
20Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus.
21Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde."
22Siis ütles Agrippa Festusele: "Minagi tahaksin seda inimest kuulda." Festus lausus: "Sa saad teda kuulda juba homme."23Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suure toredusega ja astusid kohtusaali koos ülempealikute ja linna eriti tähtsate meestega. Siis toodi Festuse käsul Paulus
24ja Festus lausus: "Kuningas Agrippa ja kõik mehed, kes te meiega siin olete! Te näete siin seda, kelle pärast terve juutide kogukond on mulle peale käinud Jeruusalemmas ja siin, karjudes, et ta ei tohi enam ellu jääda.
25Mina aga leidsin, et ta pole teinud midagi surma väärivat. Et ta aga ise nõudis Tema Majesteedi kohut, siis ma otsustasin ta sinna saata.
26Kuna mul ei ole midagi kindlat tema kohta isandale kirjutada, seepärast ma olen toonud ta teie ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada.
27Sest mulle näib mõttetuna lähetada vangi ilma tema kohta käivaid süüdistusi osutamata."
Juutide käitumine siin on hoiatus usulise fanatismi eest, mis erinevalt tõelisest usust Jeesusesse Kristusesse, teeb inimese pimedaks ning halvab igasuguse kaastunde. Avalikkuse ees jätab Festus mulje, et on ikka veel juutide poolel, kuid kuningas Agrippale nende vaenulikkusest juutide vastu rääkides avaldub hoopis teine suhtumine. Siin vihjab ta juutidele kui õiguse tee takistajaile, kes nõuavad Pauluse hukkamõistmist ilma kohtuistungita (s 16).
Festuse jaoks on kogu intsident juutidevaheline pisitüli, mis Roomasse eriti ei puutu (s 18-20). Väga sageli aga tekivad suurtes asjades kõige kibedamad lahingud just kõrvalise tähtsusega asjade pärast.
Kinnijäämine kõrvalistesse asjadesse kindlustab selle, et usuliselt sügavama ja olulisema jaoks ei jäägi ruumi, ja selle asemel, et esile tulla, need hävivad. Nii nagu Paulus Timoteost ka hoiatas võivad inimesed „viimseil päevil“küll järgida mingit religioosset vormi, kuid nad salgavad selle väe (2Tm 3:5).
Ei juudid ega Rooma ametnikud välju neist kohtuistungitest puhtaina. Kuigi, veendunuina Pauluse süütuses ning tundnud ära juutide pahasoovlikkuse, ei julge ei Feeliks ega Festus Paulust õigeks mõista. Raportis Agrippale kostub küll Feeliksi arvamus - „süütu“, kuid tema veendumus ei leia väljendust ausas kohtuotsuses.
Verdikt tähendas „tõeselt väljendades“. Aga milline võimalus jääb õiglusele, kui selle jaluleseadjad ei julge tegutseda vastavalt neile teadaolevale tõele?
Selle kommentaari autor: Valson Thampu