Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 26:19-32
Paulus kohtub kuningas Agrippaga19Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
20vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
21Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
22Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
23et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile."24Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: "Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!"
25Aga Paulus ütles: "Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
26Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
27Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"
28Aga Agrippa ütles Paulusele: "Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!"
29Paulus vastas: "Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!"30Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
31ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: "See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid."
32Aga Agrippa lausus Festusele: "Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut."
Paulus oli otsustanud jääda sõnakuulelikuks „taevase nägemuse vastu“ (s 19) ja järgida enese pürgimuse asemel Jumala juhtimist. See aga tähendas jutustada inimestele neid ümbritsevast ja neis pesitsevast „pimedusest“ (18), rõhutades vajadust „meelt parandada ja Jumala poole pöörduda“ (20) ning selgitada, et meeleparandus realiseerub meeleparandustegudes.
Selline inimene põhjustab inimeste keskel alati segadust. Paulus tegi seda ka – „Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.“ (21). Ka meie võime kohata vaigistamise ja hirmutamise katseid kui jääme ustavaks Jeesuse kutsele ja väidetele.
Kuid on ka vähemagressiivseid reageeringuid. Nii Festus kui Agrippa on näited sellest, mida võib enesega kaasa tuua väljakutse esitamine inimeste suhtumistele. Festuse jaoks toimus see siis, kui Paulus rääkis Jeesusest, kes pidi „esimesena surnuist üles tõusma“ (23). Võimatu, hullumeelne, totter.
Agrippa koges ebamugavust hetkel, kui Paulus hakkas esitama liiga isiklikke küsimusi tema uskumuste kohta (26-28). Kuningas kasutas kaitsetaktikana humoorit: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!” Üldine vestlus – palun! Aga ei mingit südamest-südamesse jutuajamist!
Pauluse jaoks poleks panused enam kõrgemaks saanud minna – kaalul oli tema tulevik, tema vabadus, tema elu. Kuida teda ajas taga põletav soov näha kõiki, „kes te mind täna kuulete“ (29), „nii pisikesi kui suuri “ (22), nägemas „valgust“ Jeesuses.
Paulus, ahelais vang, oli õppinud oma olukorraga sedavõrd rahul olema, et ta ka tegelikult soovis kõikidele teistele seal ruumis sama olukorda kui temal, „ainult ilma nende ahelateta”(29).
Selle kommentaari autor: David Prior