Ma tahaksin väga, et mul oleks sõber, kes näeks mind juba kui potentsiaalset püha. Juba praegu, kui väljastpoolt veel midagi ei paista, kui ma olen alles poolel teel. Ma väga vajan, et keegi võiks juba praegu olla kindel, olla veendunud, et see pisuke hea, mis minus on alguse saanud, jõuab kindlasti täistulemuseni, sest Jumal ei jäta alustatut pooleli. Mul on seda väga vaja teada, eriti siis, kui ma olen komistanud ja mul on tunne, et ma kunagi ei hakkagi saama, et ma olen lihtsalt praak. Siis on vaja, et keegi mind hoiataks mitte rajama end sellele, mida ma näen, et ma ei tohiks arvestada ainult enese suutlikkusega, vaid ma peaksin toetuma ja usaldama ennast Jumalale, kes mind enne on armastanud ja kelle armastus viib alustatu lõpule. Ma vajan sõpra, kes tunneks rõõmu, kui ta minu peale mõtleb, ja kes tõesti igatseks minuga kohtuda. Aga kes samas ka jälgiks ja tõeliselt tunneks mu teed, ja oskaks mulle ütelda, kuidas ma peaksin edasi minema. Et usk on sõnastanud nii palju reegleid, vajan ma üle kõige ikka ja jälle meeldetuletust, et usk on eelkõige vabadus armastada ja selles kasvada, mitte käskude ja keeldude rägastik. Ma vajan peaaegu igal päeval meeldetuletust, et armastus ja armastus Jumala vastu samuti ei ole pime entusiasm, vaid seda peab juhtima kasvav isiklik kogemus ja armastatu tundmaõppimine. Ja see õpetab välja noppima kõige olulisema ja kõige parema, aitab jääda sellele tundlikuks. Kindlasti vajan ma meeldetuletust seista vastu kiusatusele saada viljakaks ainult tegudes, veel enam on vaja viljakust muudetud loomuses. Seda kõike ma tahan nii väga, millest Paulus kirjutab siin, ja ma tahan ka püsida lõpuni puhta ning laitmatuna, tuua Jumalale au, ja just sellepärast ma loodan, et Jumal paneb ka kellegi südamele täna palvetada nõnda mu eest.