Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fil 1:12-18
Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde12Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks,
13nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast.
14Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna.
15Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest.
16Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks,
17teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust.
18Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada,
Kõigepealt ütleb Paulus, millele ta ise loodab ja usub, ja mida teeb: ta loodab, et Jumala poolt alustatud hea töö koguduses jätkub, ta palvetab südametarkuse kasvamise pärast, ja ütleb end igatsevat koguduse liikmeid. Koguduse liikmete ja koguduse kasvu tähtajaks on seatud vaid üks päev - Kristuse tulemise päev. Millal see tuleb? See pole teada. Ja seepärast tuleb kasvamiseks anda ruumi ja aega - alati kui Jumal meie ette kasvamise väljakutse (enamasti läbi teise inimese kohtamise) asetab.
Ka tänapäeval esitatakse kasvamise väljakutse sageli suhtumiste vormis. Pauluse jaoks oli see suhtumine neisse, kes kuulutasid evangeeliumi kiusu pärast. Nende tegevus ei viinud apostlit masendusse, vaid ta mainib hoopis vendi, kes tema vangistuse tõttu julgust juurde on saanud.
Mis see on, mis kuulutamises hirmutada võib?
Kas evangeeliumis on mingi lõhe, teravus, nool mis tabades võib inimest lõhestada, haiget teha või isegi surma tuua? Jah seal on kõike seda, ja veel rohkem.
Selle kommentaari autor: Marjaana Kotilainen